Nanomaterjalid on väikesed osakesed, millel on suur potentsiaal, kuid sama suur on mure nendega kaasnevate tervise- ja ohutusriskide pärast. Nanomaterjale kasutatakse, käideldakse ja töödeldakse paljudel töökohtadel. Seepärast tuleb pöörata erilist tähelepanu nende materjalidega kaasnevate riskide ennetamisele töökohal.

Mis on nanomaterjalid?

Paljud organisatsioonid lähtuvad nanomaterjalide määratlemisel asjaolust, et need materjalid koosnevad osakestest, mille üks või mitu välismõõdet on vahemikus 1–100 nanomeetrit (nm).

Nanomaterjale, mis võivad olla juuksekarva läbimõõdust kuni 10 000 korda väiksemad, võib mõõtmete poolest võrrelda aatomite ja molekulidega. Nanomaterjalide nimetus tulenebki nende tibatillukestest mõõtmetest (nanomeeter on 10 -9 meetrit). Nanomaterjalide omadused ei erine samadest suuremamõõtmelistest materjalidest mitte ainult väikeste mõõtmete, vaid ka füüsikaliste ja keemiliste parameetrite poolest, nagu kuju ja pindala.

Tänu nendele erinevustele pakuvad nanomaterjalid uusi ja põnevaid võimalusi muu hulgas sellistes valdkondades nagu inseneriteadused, informaatika ja sidetehnoloogia ning meditsiin ja ravimitööstus. Paraku mõjutavad just need parameetrid, mis annavad nanomaterjalidele unikaalsed omadused, inimeste tervist ja keskkonda.

Kus nanomaterjale leidub?

Looduslikul kujul leidub nanomaterjale näiteks vulkaanilistes heidetes, samuti leidub neid inimtegevuse kõrvalsaadusena näiteks diisli heitgaasides ja tubakasuitsus.  Erilise tähelepanu all on aga tööstuslikult toodetud nanomaterjalid. Neid leidub väga paljudes toodetes ja rakendustes.

Mõnda sellist nanomaterjali on kasutatud juba aastakümneid – näiteks betoonis, rehvides ja toidus kasutatakse sünteetilist amorfset ränidioksiidi. Teised nanomaterjalid avastati alles hiljuti, näiteks nanotitaandioksiid, mida kasutatakse UV-kiirte blokaatorina värvides ja päikesekaitsevahendites, nanohõbe, mida kasutatakse mikroobivastase ainena tekstiilitoodetes ja meditsiiniseadmetes, või süsinikust nanotorukesed, mida kasutatakse nende mehaanilise tugevuse, kerge kaalu, soojust hajutavate omaduste ja elektrijuhtivuse tõttu laialdaselt sellistes valdkondades nagu elektroonika, energiasalvestus, kosmoseaparaatide ja sõidukite konstruktsiooniosad ja sporditarbed. Uusi nanomaterjalide põlvkondi töötatakse välja kiiresti ja nende turg eeldatavalt kasvab.

Millised tervise- ja ohutusriskid nanomaterjalidega kaasnevad?

Nanomaterjalide tervisemõju teeb tõsist muret. Tekkivate ja hiljuti avastatud terviseriskide teaduskomitee (SCENIHR) tegi kindlaks, et paljude tööstuslikult toodetud nanomaterjalidega kaasnevad tõendatud terviseohud. Siiski ei ole kõikidel nanomaterjalidel toksilist toimet ja seni, kuni uuringud käivad, tuleks rakendada juhtumipõhist lähenemisviisi.

Nanomaterjalid mõjuvad kõige rängemalt kopsudele, kahjustades muu hulgas kudesid ning tekitades põletikku, fibroosi ja kasvajaid. Nad võivad kahjustada ka kardiovaskulaarsüsteemi. Mõnda liiki süsinikust nanotorukesed võivad tekitada asbestile sarnaseid kahjustusi. Lisaks kopsudele kahjustavad nanomaterjalid ka muid organeid ja kudesid, nagu maks, neerud, süda, aju, luustik ja pehmed koed.

Teatavate pulbriliste nanomaterjalidega kaasneb nende väikeste mõõtmete, kuid suure pindala tõttu plahvatusoht, kuigi vastavate jämematerjalide puhul seda ohtu ei ole.

Lisateave on Euroopa Komisjoni ülevaates „Nanomaterjalide liigid ja kasutusviisid, sealhulgas ohutusaspektid” ja EU-OSHA kirjandusülevaates „Kokkupuude nanoosakestega töökohal”.

Kuidas töökohal nanomaterjalidega kokku puututakse?

Töötajad võivad puutuda nanomaterjalidega kokku tootmisetapis, kuid rohkem puutuvad töötajad nanomaterjalidega kokku tarneahela eri etappides, ilma et nad oleksid sellest ise teadlikud. Seega on vähetõenäoline, et kokkupuute vältimiseks võetakse piisavalt meetmeid. Lugege kirjandusülevaadet "Riski tajumine ja riskist teatamine seoses nanomaterjalide kasutamisega töökohal".

Nanomaterjalidega võib kokku puutuda erinevatel töökohtadel, kus neid materjale kasutatakse, käideldakse või töödeldakse, mille tagajärjel satuvad osakesed õhku ja need hingatakse sisse või satuvad nahale. Sellised töökohad varieeruvad tervishoiust ja laboritööst kuni hooldustööde ja ehituseni.

Nanomaterjalidega kaasnevate riskide ohjamine töökohal

Töötajate kaitset käsitlevaid ELi õigusakte kohaldatakse ka nanomaterjalide suhtes, kuigi neis ei viidata konkreetselt nanomaterjalidele. Eelkõige on olulised raamdirektiiv 89/391/EMÜ, keemiliste mõjurite direktiiv 98/24/EÜ, kantserogeenide ja mutageenide direktiiv 2004/37/EÜ ning kemikaaliõigusaktid (REACH ja CLP). See tähendab, et tööandjad peavad hindama ja ohjama nanomaterjalidega kaasnevaid riske töökohal. Kui nanomaterjalide kasutamist ja tekkimist ei ole võimalik ära hoida ega neid vähem ohtlike materjalidega asendada, tuleb töötajate kokkupuude nendega viia ennetusmeetmete abil miinimumini, järgides järgmist kontrollihierarhiat:

• tehnilise kontrolli meetmed tekkeallika juures;
• organisatsioonilised meetmed;
• isikukaitsevahendid (viimase abinõuna).

Kuigi esineb mitmeid küsitavusi, teevad nanomaterjalidega kaasnevad tervise- ja ohutusriskid muret. Seega peavad tööandjad ja töötajad rakendama ennetusmeetmete valikul riskide ohjamiseks ettevaatusprintsiipi.

Nanomaterjalide, heiteallikate ja kokkupuutetasemete kindlakstegemine võib olla keeruline, kuid nanomaterjalidega kaasnevate riskide ohjamiseks töökohal on olemas asjakohased suunised ja vahendid.

Lugege ka konkreetseid soovitusi nanomaterjalidega kaasnevate riskide ohjamise kohta tervishoiusektoris ja hooldustöödel. Ka teised organisatsioonid on avaldanud kasulikke teabematerjale, näiteks nanomaterjalide kohta ehituses ja mööblitööstuses ning teadus- ja arendustegevuses.

Lisateavet, kuidas teised ettevõtted nanomaterjale käitlevad, saab väljaandest „Heade tavade näited nanomaterjalide ohutu käitlemise kohta töökohal”.