Tööinspektsiooni oktoobrikuu infokirjas käsitlevad juristid Elina Soomets ja Meeli Miidla-Vanatalu kollektiivlepingu olemust ning põhjusi, miks on kollektiivlepingu sõlmimine töötajate ja tööandja vahel vajalik.
Iga tööle asuva töötaja ja tööandja vahel tekivad alati töölepingu alusel individuaalsed töösuhted, kuid lisaks töö töölepingule võib igat üksikut töösuhet mõjutada veel ka töötajate kollektiivi ja tööandja vahel sõlmitud kollektiivleping või üleriigiliselt kehtestatud laiendatud kollektiivleping, märgivad autorid. Kollektiivlepingu sõlmimist, kehtimist, lõppemist ja sisu reguleerib kollektiivlepingu seadus. Seaduse kohaselt on kollektiivleping vabatahtlik kokkulepe töötajate ja tööandja vahel,
Juristid toovad näiteks, miks kollektiivlepingut võib vaja minna, töölepingu seaduse § 51, mis sätestab igapäevaseks kohustuslikuks puhkeajaks 11 järjestikust tundi ja lubab seega 24-tunnises ajavahemikus töötada maksimaalselt 13-tunnise tööpäevaga. Erandid sellest piirangust on lubatudvaid kollektiivlepingu sõlmimisega. Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et kui öötöö tegemise piirangut reguleeriv paragrahv lubab erandite tegemist nii töölepingu kui ka kollektiivlepinguga, siis kõnealuse paragrahvi kolmas lõige annab sellise võimaluse ainult kollektiivlepingu sõlmimise kaudu. Seega näiteks valvur või hooldaja võib töötada 24-tunnise tööpäevaga ainult siis, kui see on lubatud tööandja ja töötajate vahel sõlmitud kollektiivlepingus. Muudel juhtudel on tegemist seaduse rikkumisega, mille avastamisel nõuab tööinspektor rikkumise kohest lõpetamist.
Juristid märgivad, et vaatamata isegi töötajate enda initsiatiivile töötada pikemalt kui 13 tundi järjest võib tööandja töölepingu seaduse § 51 rikkumisel saada karistusena rahatrahvi kuni 1300 eurot.
Töölepingu seaduse §-s 51 on aga veel üks lõige, mis annab võimaluse erandite tegemiseks. See on paragrahvi kuues lõige, mis võimaldab igapäevase 11-tunnise puhkeaja ka osadeks jaotada, kuid seda vaid juhul, kui see tuleneb töötaja töölepingust või kollektiivlepingust ning selline töötamine ei kahjusta töötaja tervist ja ohutust. Puhkeaja osadeks jagamist võib täheldada näiteks põllumajanduses. Et selgitada välja, kas puhkeaja osadeks jaotamine ei kahjusta töötaja tervist ja ohutust, tuleb lähtuda töökeskkonna riskianalüüsist ja saata töötaja vajadusel töötervishoiuarsti juurde.
Tööaja summeerimisperioodi maksimumpikkuseks on seadusest tulenevalt 4 kuud. Töölepingu seaduse § 46 lõige 2 võimaldab kollektiivlepinguga pikendada summeeritud tööajaarvestuse perioodi kuni 12 kuuni tervishoiu-, hoolekande-, põllumajandus- ja turismitöötajatel. See tähendab, et kollektiivlepinguta selliseid erisusi rakendada ei saa ja saab lähtuda tööaja summeeritud perioodi maksimaalsest neljakuulisest pikkusest. Kui töösuhete järelevalve käigus avastatakse, et tööandja rakendab neljast kuust pikemat summeerimisperioodi kollektiivlepinguta, nõuab tööinspektor rikkumise kohest lõpetamist. Lisaks võib tööandjale määrata karistuseks rahatrahvi kuni 1300 eurot, vaatamata sellele, et töötajad on sisuliselt nõustunud sellise tingimusega ja käinud tööl tööandja koostatud tööajakava alusel.
