Inimõiguste keskuse juhataja Egert Rünne sõnul on Eesti küll viimastel aastatel nii poliitilise kui tervisekriisi taustal taasavastanud inimõiguste tagamise vajalikkuse, kuid riiklik inimõiguste kaitse ei ole kahjuks hoogu juurde saanud.
Positiivne on, et ära jäi abielureferendum, kuid valitsus ei ole tegelenud probleemidega, mis on lahendamist oodanud juba aastaid,
lisas Rünne.
Värske aruanne näitab, et jätkuvalt ootavad lahendust olulised inimõiguste probleemid: võrdse kohtlemise seadus on diskrimineeriv, kooseluseaduse rakendusaktid on seitse aastat vastu võtmata, vaenukõne piiramiseks ei ole valitsus samme astunud, kõikidele vangidele rakendatakse endiselt lausvalimiskeeldu ja sideandmete säilitamine ei ole kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Edasiminekutest saab välja tuua vaid alaealiste psühholoogilise abi kättesaadavuse paranemise ja seksuaalse enesemääramise eapiiri 16. eluaastani tõstmise.
Esmakordselt on aruandes kajastatud sotsiaalsed inimõigused ja koroonapandeemia ajal rakendatud piirangud. Aruandlusperioodil on COVID-19 piirangud mõjutanud liikumis-, kogunemis- ja ühinemisvabadust, õigust era- ja perekonnaelu austamisele, õigust haridusele, samuti õigust tegeleda ettevõtlusega. “Põhiõiguste ja -vabaduste piirangud ei ole küll olnud ebaproportsionaalsed, kuid ametnike ja poliitikute põhjendused neile ei ole olnud alati selged ega mõistetavad,” selgitas koroonateemalise peatüki autor Liina Laanpere.
Aruandes “Inimõigused Eestis 2022” on 14 peatükki, mille autorid on valitsusest sõltumatud eksperdid erinevatest organisatsioonidest. Tervikanalüüsis käsitlevad spetsialistid muu hulgas rahvusvähemuste, pagulaste, varjupaigataotlejate ja puuetega inimeste olukorda, samuti näiteks kogunemisvabaduse, õigusmõistmise ja sõnavabaduse teemasid. Eesti Inimõiguste Keskus annab annetuste toel inimõiguste aruannet välja 2007. aastast. Kogumik on järjekorras kümnes ja ilmub eesti, inglise ja vene keeles.
Aruanne on täismahus kättesaadav keskuse veebilehel www.inimõigused.ee.
