"Mulle tundub, et sõnade tähendust hakatakse ühiskonnas üldjuhul muutma konflikti tulemusena. Võib-olla on konflikt selles, et rohepööre on teatud mõttes ülalt tulnud, hierarhiline põhimõte ja seda hierarhiat liigutavad vähemalt kaks osalist, kes on tihedalt seotud: poliitiline ja majanduslik võim," rääkis Lõhmus.
Selle sõna äralörtsimiseks on ka majanduslik võim palju teinud, kui "rohelisena" reklaamitakse midagi, mis teaduslikus mõttes sellele ei vasta. Edasi hakkab toimima ühiskondlik protsess, mis võib lõppeda nagu nõukogude ajal: kõik vaatavad televiisorist uudiseid, aga keegi neid eriti ei usu.
Lõhmus viitas jätkusuutlikust maailmast rääkides raamatule "The Closing Circle: Nature, Man, and Technology", mille autor Barry Commoner tõi ökoloogiliste süsteemide mõistmiseks välja neli põhireeglit.
"Esimene neist on: kõik on kõigiga seotud. Nõnda mõjutab kõik, mida me ühiskonnas teeme, ümbritsevat loodust, ja vastupidi. Teine põhimõte: kõik aineline läheb kuhugi, miski ei kao. Me ei saa tarbida jääkideta. Kolmas: loodus teab paremini. Kui me looduslikke süsteeme muutma hakkame, siis kahjustame neid. Ja neljas: tasuta lõunaid ei ole. Loodusest võetu eest tuleb alati maksta," loetles Lõhmus ja lisas, et need on lihtsad põhimõtted, millega on võimalik sotsioökoloogilisi süsteeme seletada.
"Kui aga tulla väärtussüsteemide juurde, siis loodusteadlane võib seda asja vaadelda hoopis absurdsel moel. Näiteks: me elame Päikesesüsteemis, mille massist 99,99 protsenti moodustab Päike, ja selle ümber tiirutab õnnetu pisike mineraaliterake, mille pinnal on umbes 20 kilomeetri paksune kiht, kus sibavad mingid valgulised tegelased. Mõned neist kirjutavad raamatuid ja väidavad, et nad hakkavad rohepööret tegema. Peaksime tagasi tulema selle juurde, et kõik, mida me kestlikkusest ja rohepöördest räägime, on ikkagi inimeste eesmärkidega seotud," arutles Lõhmus.
