Tutvusin täna teadusnõukoja ja Terviseameti värskete materjalidega, mis näitavad selgelt ühte – kuigi piirangud on hakanud stabiliseerima viiruse leviku senist plahvatuslikku kasvu ja piirangute lõplikku mõju on veel vara näha, on nakatumine jätkuvalt tõusus. Väikeses, aga kindlas tõusus.
Numbrid võivad olla külmad, aga nad ei valeta. Nakatumine on eelmise nädalaga võrreldes 7% kasvanud. Vanuserühmas 55-85 on nakatumise kasv olnud üle 10%. Pole ühtki maakonda, kus nakatumiskordaja oleks alla 1, paljudes maakondades on nakatumine pööranud tõusule. Päevas viib koroonaviirus haiglatesse keskmiselt 75-80 inimest. Päevas sureb koroonaviiruse tõttu keskmiselt 10 eestimaalast. Need inimesed ei ole numbrid, nad on meie pereliikmed, sõbrad, naabrid, töökaaslased.
On viimane aeg ennast kokku võtta. Ulatuslike piirangute kehtestamise ajal püstitatud optimistlikum prognoos, kus nakatumine jõuab aprilli keskpaigaks alla 500 inimese päevas, on käest libisemas. Kui viiruse levik ei peatu, siis jääb Eesti kogu suveks lukku – nagu meie lõunanaaber Läti on olnud lukus novembrist saati. Seisab majandus, seisab sotsiaalne suhtlus, seisab kõik.
Valitsus võib kehtestada lõputult piiranguid, aga inimesed on need, kes peavad piirangutest kinni pidama. Valitsus võib piiranguid kehtestama jäädagi, aga nakkus levib ikkagi inimeselt inimesele. See saladuslik nakkuskordaja R tähendab endiselt seda, et üks nakatunud inimene annab nakkuse edasi rohkem kui ühele inimesele. Kallid eestimaalased, viiruse leviku peatamine on sõna otseses mõttes meie kätes.
Need soovitused on muutunud juba mantraks, aga palun peske käsi, hoidke teiste inimestega distantsi, ärge kutsuge külalisi, ärge pidage pidusid ega koosviibimisi. Kui näete, et mõni kaasmaalane piirangutest kinni ei pea, palun võtke ka ise see vastutus kutsuda teda üles vastutustundlikult käituma või pöörduge vajadusel korrakaitsjate poole. See on meie kõigi ühine pingutus, mis seisab ees selle nimel, et Eesti elu jätkuda saaks.
Miks rõhutan vajadust piirangutest kinni pidada? Sest nagu nakatumislevik näitab, politsei reportaažid kirjeldavad ja nagu Irja Lutsar nendib aktiivset tänavapilti vaadates, pole piirangute järgimine veel paljude eestimaalaste südameasi. Olen saanud hingeminevaid kirju Eestimaa inimestelt, kes kirjeldavad olukordi, kus peavad sugulastele ja sõpradele põhjendama loobumist siseruumides toimuvatest suurtest sünnipäeva- ja juubelipidustustest ning kirjeldavad mõistmatust ja pahameelt, mis nende keeldumist saadab. Nad ei mõista seda vastutustundetut käitumist enda ümber ega saa aru, miks me rahvana seda iseendale, oma vanematele ja lastele seda teeme.
Nakatumine toimub paljuski perekondades ja töökohtadel. Piirangud ei ole kiusamiseks, piirangud on meie ühiskonna ja meditsiinisüsteemi jätkusuutlikkuse ning meie kõige haavatavamate inimeste elude ja tervise kaitseks.
Sa ei pea olema piiranguusku, Sa ei pea olema maskiusku, Sa ei pea olema vaktsiiniusku, aga Sa võiksid olla elude usku.
Kutsun üles igaüht mõtlema läbi, kas ta teeb igapäevaselt endast kõik, et mitte nakatuda ja teadmatusest ka mitte kedagi teist nakatada. Ja mõtlema läbi, kas ja mida saaks ta selle eesmärgi nimel veel teha.
Ning kutsun üles kõikide erakondade juhte ja poliitilisi liidreid loobuma energia raiskamisest poliitilistele ja võimuheitlustele ning keskenduma ühele ja ainsale eesmärgile, mida Eesti praegu vajab – ühtsele võitlusele koroonaviirusega. Pöörduge ka oma toetajate poole üleskutsega vastutustundlikule käitumisele. Eriti suur abi on neist poliitikutest, kes suudavad kõnetada venekeelset kogukonda. See on ühtsuse aeg, kus näidata riigimehelikke väärtusi.
Sest: „Eesti, meil on probleem.“
