Me satume nendesse olukordadesse iga päev. Mõned mõjutavad meie elu rohkem, mõned vähem. Mõned teevad iga päev meele päris mõrudaks, mõned aga vaid korra nädalas. Ent need on olukorrad, mis ühel või teisel põhjusel tekitavad ärevust, ärritust ja veel – me teame, et nad seda teevad. Mida teha?

Maailm pole mustvalge ja lahendused pole samuti üksühesed. Ent vahest on hea mõte proovida oma valikuid lihtsustada. Lööb pildi ehk selgemaks. Ning üks võimalik viis, kuidas asju klaarimaks teha on üritada teha valik kolme võimaluse vahel. Niisiis, kui oled sattunud olukorda, mis sulle ei meeldi, siis esimene võimalus on…

Muutmine

Muuta saab olukordi laias laastus kahel moel.

Esimene on: muuta olukorda sisuliselt. Ehk kui sulle ülemuse mingi käitumine ei meeldi, siis tee sellest temaga juttu. Kui sulle töö ei meeldi, siis ürita muuta töö sisu. Kui sulle naabri koera porised jalajäljed koridori peal ei meeldi, siis koputa naabri uksele ja räägi sellest temaga. Ja siis… paljudel juhtudel pole olukorra muutmine sinu võimuses. Ülemuse käitumise muutmine võib olla ülejõukäiv ülesanne. Töö sisu muutmine pole ehk sinu otsustada. Teise inimese muutmine on tavaliselt donkihotlik ettevõtmine. Seega…

Teine võimalus on muuta oma suhtumist. Aastaid tagasi ültes Ita Ever ühes intervjuus – ja seda on tegelikult tema ja veel hulk teatriinimesi öelnud – et nad on lõpetanud vihastamise ja asunud üllatuma. Et kui jälle mingi jama juhtub või mõni inimene nõmetseb, siis on nad üllatunud: ohsaa, isegi nii nõme saab olla! Ma pole küll kindel, kas see päriselus nii lihtsalt käib, ent suhtumise muutuse näitena on see hea. “Las ta olla nagu on, ma ei saa teda muuta” või “Oh pagan, mulle ikka meeldib tööl käia – töö juures kohvikus on jube head saiad” või “Okei, selline see töö tänapäeval ongi. Ma ei saa seda muuta, ma saan aga sellega leppida ja enda jaoks parim välja võtta” või … noh, mõistad isegi. Kui aga muuta on ikkagi raske, siis on alati võimalus…

Lahkumine

Ehk olukorras, mida sa muuta ei saa – ei sisuliselt ega ka suhtumise mõttes – mis ikkagi ja järjepidevalt sind tugevasti häirib, on üks võimalik reageerimise viis olukorrast lahkumine. Me ei pea kõiki võitlusi pidama ja mõistlik on valida ise, milliseid võitlusi sa tahad pidada. 99% juhtudel tahab edasi võidelda meie ego, mitte mõistus. “Ma ei saa ikka nii kergelt alla anda” ja “Mida nad siis minust mõtlevad” ja “Kuule ma olen ikka kehvake, kuhu mul minna” ja need muud laused, mida ego erakordse kiirusega hakkab sulle peas ütlema. Ja samas – olukorra muutmine ja lahkumine on täiskasvanud, enda eest vastutava inimese valikud. Seda pole aga mitte kolmas võimalus…

Kannatamine

Väga suur osa meist valib mitmetes olukordades just selle kolmanda võimaluse. Me kannatame tööl. Me kannatame kodus. Kuni selleni, et me üha uuesti ja uuesti juhime ennast olukordadesse, käitumismustritesse, kus me teame, et saame haiget. Kus me teame, et see olukord või inimene sööb meie närve, tekitab ärevust ja ebanormaalset stressi. Me oleme veidi nagu masohhistid. Ent sel kannatusel on hind. Üks Rootsis tehtud uuring ütleb, et kui sulle tööl ei meeldi ja ülemus on nõme ja sa töötad nii aastaid, siis sa lihtsalt elad 5-7 aastat vähem. Jah, võib kannatada teatud aja millegi nimel. Ent aastaid lihtsalt niisama… ei tea.

Mul on hea tuttav, kes tegeleb kõige muu kõrvalt ka kiriku koguduses inimeste aitamisega, nende kuulamise ja nõustamisega. Mõni aeg tagasi rääkisime üksteisele oma töödest ja tegemistest ning mulle kohutavalt meeldis tema meetod, õigem oleks vast öelda nõustamiste lähtekoht. Ja see lähtekoht oli surm. Ta küsib inimeselt: “Ükskord sa sured. Kuidas sa tahad sinnani oma elu elada?” Ehk teisisõnu – elu lõplikkuse teadvustamine on see, mis aitab teha ka eespool kirjeldatud valikuid. Niisiis:

• Muuta või
• Lahkuda või
• Kannatada

Mille valid?