“Kas ma tegin ikka õige valiku?”, “Äkki oleks pidanud teise tee valima?”, “Kui ma saaksin vaid ajas tagasi minna ja kõik uuesti teha!” ja “Kuidas ma nii loll sain olla?!”. Ja nii edasi veel terve hulk sarnases stiilis küsimusi ja hüüatusi enda peas.
Kui need ei kõla sulle tuttavalt, siis peaksid ehk külastama oma vanemaid ja tänama neid erakordse komplekti aju toimimisega seotud geenide eest. Ent suure osa inimeste jaoks on need küsimused vähemal või enamal määral igapäevase elu osa.
Kahetsemine on protsessi sisse kirjutatud
Miks see nii on? Võib-olla on põhjus selles, et hirm kaotada on reeglina suurem kui tahe võita. Võib-olla on see põhjustatud mõnedel meist tiba kõrgemast neurootilisuse tasemest. Võib-olla on see kehvast määramatuse talumisvõimest. Ja võib-olla on see hoopis sellest, et me teeme oma olulisi valikuid valesti, tehes neid algusest peale nii, et sinna on juba piinlemine ja kahetsemine sisse kirjutatud.
Elu disainerid
Bill Burnett ja Dave Evans on Standfordi ülikoolis õppejõud ja disainerid. Ja see pole sõnakõlks, nad mõlemad on ka päriselt asju – autodest arvutihiirteni – disaininud. Ent hetkel on nad disainerid üsna ebatavalises valdkonnas – nimelt aitavad nad Stanfordi ülikoolis disainida inimeste elusid. Kuidas nad seda teevad, millised on elu disainimise tööriistad ning kuhu inimene neid kasutades võib välja jõuda, sellest kirjtuasid nad eelmisel aastal ülipopulaarseks osutunud raamatu “Designing your life” (vt ka veebilehte desgningyour.life).
Uskumus sama tähtis kui valiku sisu
Burnett ja Evans väidavad, et valikute tegemisel on hoiak ja uskumused vähemalt sama tähtsad kui valiku sisu. Ja laialt levinud uskumus – eesmärk teha parim valik – on just see, mis võib viia hilisema mentaalse agooniani.
Me tahame olla õnnelikud, see on meie jaoks tähtis ja seepärast me tahame teha parimat valikut. Lihtne, eks ole? Jah. Ja samas võimatu. Lihtsalt elu ja tulevik on keerulisem, ettearvamatum, kui me oskame prognoosida. Ja suur osa meie hilisemast kannatustest tekib pidevast enda küsitlmisest – kas ma tegin ikka parima valiku? Ning järgneb kahtlemine, küsimusele vastuse osimine. Ent tegelikult pole sellele päriselt vastata võimalik…
Niisiis, eesmärk pole teha parim valik, vaid eesmärk on TEHA VALIK antud info ja teadmiste ja sisetunde põhjal ja, mis vähemalt sama tähtis, SELLE VALIKUGA ÕNNELIKULT ELADA.
Kahtlemise pöördvõrdeline seos õnnelikkusega
Otsuste, valikute üle kahtlmine tundub meil olevat veres. Ja see on otseselt seotud sellega, kui õnnelikuna me ennast tunneme. Tõsi, seotus on pöördvõrdeline – ehk mida enam kahtleme, seda vähem õnnelikumad me oleme.
Ühes päris tuntud eksperimendis tehti nii: esimese grupi inimestele anti pärast eksperimendi lõppu võimalus valida kaks foto seast ning hiljemalt nelja päeva pärast pidid nad tegema otsuse, kas jääda valikule kindlaks või otsustada siiski teise foto kasuks. Teise grupi inimesed pidid aga koheselt tegema valiku, millise pildi endale jätavad. Otsus oli lõplik.
Nagu ilmselt juba aimad – olid viimased oma valiku üle õnnelikumad, esimese grupi inimesed aga seevastu vaevlesid veel päevi pärast valiku tegemist, et kas nad ikka tegid õige valiku. Milline suurepärane võimalus üheks korralikuks stressihooks, kas pole?
Ja see pole veel kõige hullem
Muuseas, see võib veel hullemaks minna. Me kõik teame kedagi (ja mõnikord äkki teeme seda ehk ka ise), kes on ennast mentaalselt piitsutanud uskumusega, et kui laual olevad valikud ei tundu piisavalt head (loe: ei ole “parim”), siis kindlasti on kuskil veel see parim olemas – me pole seda lihtsalt veel üles leidnud. Maailmas on kindlasti veel tuhandeid võimalusi! Me peame lihtsalt veel infot koguma ja analüüsima ja … see kõik ajab täitsa hulluks!!
Tegelikkuses pole tegemist infopuudusega – nagu öeldud, absoluutset kindlust, et tehakse 100% parim valik, ei saavuta ka siis, kui kokku on kogutud kogu maailma info – vaid lihtsalt vale eelduse ja uskumusega. Ja nii hoiamegi, endale ja teisele korrates, et “igaks juhuks”, ikka kõik võimalused lahti. Sest tark inimene ju teeb nii, eksole. Prrr, vale! Tark inimene nii just ei tee! Sest need teised tuhanded võimalused on vaid illusioon ja pole päris elus kasutatavad.
Kahtlemisel tuleb minna lasta
Kui oled nüüd lugemisega siia jõudnud ja pähe turgatab küsimus, et kas sa ikka tegid õige valiku seda artiklit lugedes, siis… ehk on hea proovida Burnetti ja Evansi soovitusel meeles hoida seda: sinu eesmärk pole tegelikult olla õnnelik. Sinu eesmärk on olla õnnelik tehtud valikutega. Mis tähendab muu hulgas seda, et mittevajalikel, kasututel võimalustel ja pideval enda valikute üle kahtlemisel tuleb minna lasta.
