Noorteseire konverentsil arutletakse muuhulgas, missugune on tuleviku noor tegija 2030. aastal ja milliseid väljakutseid ta ühiskonnale esitab.
Mõttekeskus Praxis koostöös Eesti Noorsootöö Keskuse ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga annab juba viiendat aastat välja noorteseire
aastaraamatut, mille fookuses on noorte eluolu kirjeldavate näitajate koondamine ja analüüs. Seekordse aastaraamatu keskmes on ka noortepoliitika ja noorsootöö tulemuslikkuse mõõtmine.
Statistikaameti andmetel elas Eestis 2014. aasta alguse seisuga 290 555 noort vanuses 7–26 aastat, moodustades 22,1% rahvastikust. Kui paljude näitajate osas ei ole noorte eluolus viimase kümne aastaga märkimisväärseid hüppeid toimunud, siis mõned trendid väärivad olulist tähelepanu.
Jevgeni Ossinovski sõnul peab kahetsusväärselt suur osa noortest ka tänapäeval pühendama oma nooruse raskuste ületamisele. „Meil on liiga palju noori, kes katkestavad õpingud ning kelle sisenemine tööturule on raskendatud. Eesti ühiskond vajab süsteemset ja proaktiivset lähenemist oma tulevikupõlvkondade kaasatuse, harituse ja tööhõive küsimustele, mis on ka riikliku noortepoliitika keskmes,“ ütles haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski.
Noorteseire projektijuht Katrin Pihor mõttekojast Praxis märkis pikaajalisi trende kommenteerides, et noorte tööpuudus on viimastel aastatel leevendust saanud ulatudes 2013. aastal 16%-ni. „Samas tähendab see siiski 11 000 töötut noort, kellest 4 000 on otsinud tööd rohkem kui aasta,“ selgitas ekspert ning tõi haridusvaldkonnast välja probleemina haridustee katkestamiste. Pihori sõnul on eriti kurb olukord kutsekoolides, kus õpingud jätab pooleli iga neljas õppur.
„Heameel on tõdeda, et meie noormehed on hakanud rohkem oma elust hoolima. Kui veel 2003. aastal hukkus Eestis 275 noormeest vanuses 15–29 aastat, siis eelmisel aastal kaotas elu 125 noormeest,“ tõi Pihor ühe positiivse trendiga näitaja esile.
Samal ajal väheneb meie noorte arv jõudsalt väljarände tõttu. Kogumikust selgub, et igal aastal lahkub Eestist järjest enam noori ja enamik neist on Eesti kodanikud. Viimastel aastatel on Eesti kodanike osakaal ka Eestisse tulijate osas hakanud tõusma, kuid see ei suuda siiski võistelda lahkujate arvuga.
„Peame mõtlema lisaks sellele, kuidas oma noori tagasi meelitada, ka sellele, kuidas välismaal elavaid noori eestimaalasi kodu-Eestiga paremini piduda – olgu need siis kaugtöö võimalused, meediaruumi jagamine või midagi muud,“ sõnas Pihor.
Murekohana toob ekspert esile ka vanemliku hoolituseta ja abivajavate laste suurt hulka. 2013.aasta alguse seisuga oli selliseid lapsi arvel juba üle 5000.
„Ühelt poolt on see kindlasti parema järelevalve ja kasvanud teadlikkuse tulemus, näidates, et nii kohaliku omavalitsuse kui üksikisiku tasandil
märgatakse ja teavitatakse abivajavatest lastest järjest rohkem. Teisalt peegeldab see ühiskonna laiemaid sotsiaalseid probleeme: kõrge töötus, eriti pikaajaline töötus, alkoholism, narkomaania, välismaale tööd otsima suunduvad vanemad, “ põhjendab Pihor.
„Selleks, et neid lapsi aidata, peame toetama kogu perekonda ja selleks peame veelgi enam tõhustama eri ametkondade nagu töötukassa, kohalik omavalitsus, kool, arstid, psühholoogid, politseinikud koostööd. Ainuüksi lastekaitsespetsialistidest jääb paraku väheks,“ hoogustab ekspert enam koostööd tegema.
