"Tõnu Trubetsky arvamuslugu avaldas mulle väga vastandlikke tundeid. Ühtpidi oli see igati armas lugu. See oli esmane tunne. Teine tunne, kahjuks, aga see need seisukohad olid siiski väga naiivsed ja kolmas tunne oli mul ohutunne ja seotult sellega, mis võib juhtuda, kui autori pakutut tegelikkuseks pöörama asuda," nentis Turovski.

Turovski sõnul on kassid tema suurimad lemmikud, kuid kodukass on Eesti looduse seisukohalt invasiivne võõrliik ja selle vaba kohalolek Eesti looduses, mis on sajandeid juba mingil määral aset leidnud, on tõsiste tagajärgedega Eesti loomade kooslustele ning sellega ka tervele keskkonnale ja ökosüsteemile.

"Keegi ei oska kindlalt öelda, millal kass sai koduloomaks. Vana-Egiptuses, vähemalt 4000 aastat tagasi, oli see juba koduloom, aga Mesopotaamias hakati teda ilmselt kodustama juba varem ja täiesti võimalik, et Kagu- ja Lõuna-Aasias isegi 8000-9000 aastat tagasi. Vahemere saartel, näiteks Kreetal, olid ka väga lähedased geneetilised kodukassi vormid mitu tuhat aastat tagasi. Igal juhul on see koduloom ja tema loomulik, miks mitte öelda looduslik, see ikka vastab tõele," rääkis ta.

"Ükski kass, olgu see mõni tavaline või väga üli-aretatud super-eksklusiivne tõug, oskab kindla peale jahtida väga paljusid loomi. Kodus elav kass peab jahti väga-väga paljudele saakloomaliikidele alustades putukatest ja jätkates kuni jänesteni välja. Kodukass, kes käib looduses või põllumajanduslikul maastikul, loomulikult püüab närilisi, kuid vastupidi Tõnu Trubetsky tekstis hõnguvatele väidetele, näriliste suuremahuline hävitamine, millega kodukass suurepäraselt hakkama saab, on loodusele siiski ebasoodne ja võib viia paljude liikide jaoks ja tervetes kooslustes katastroofiliste tagajärgedeni," selgitas Turovski.

"Inimese areaalist väljaspool, muusse loodusse minnes ei hävita kass kahjureid, ta lihtsalt jahib ja ohustab paljude liikide populatsioone, sealhulgas punase raamatu liikide omi. Kass püüab lisaks närilistest inimkaaslejatele loomulikult ka putuktoidulisi karihiiri, aga ka leethiiri ja kõiki teisi eesti looduslikke närilisi. Ta võib püüda ka väikseid kiskjalisi, nagu kärplasi ja nirke, kes on üliolulised näriliste kontrollijad looduses. Kass püüab roomajaid, nagu nastikuid ja rästikuid aga ka sisalikke ja meie looduses väga erilist vaskussi. Ta laastab valikuta hiirlaste populatsioone. Kuid kõige tähtsam on, et kodukass, kui tal on valida, kas küttida hiirlasi või värvulisi linde, valib saakloomaks tihtipeale just värvulised linnud, sest see on huvitavam," tõdes ta.

Turovski sõnul on jutt ikka kodukassist, kes elab inimeste juures ja on inimestele juba täna lausa püha. "See tähendab, et teda toidetakse ja hoitakse. Ja siis lastakse ta vabalt kulgema, ta läheb küttima ja murdma, võib segi öelda, et "oma lõbuks". Selles seoses on kodukass tippkiskja. Ta püüab just selleks, et saada rahuldust ja viimistleda oma küttimisvõtteid. Ta tegutseb selle nimel, et olla kogu aeg "vormis". Loomulikult ta sööb neid saakloomi vahel. Kui sööb, siis enamasti linde. Lindudel on sulgedes ja veres D-vitamiini ja linnuliha on kõrge kvaliteediga. Kuid ta peamiselt püüab ja murrab neid mängimiseks, murdmise iluks. Kui mõni lind ka pääseb, on ta enamasti juba ehk lootusetult muditud," nentis Turovski.