Konfliktid on sellises olukorras, kuhu pingeid lisab ka jätkuv koroonapandeemia, väga kerged tekkima.
Pensionäridest naabrid, kes kõrvalkorteri laste toimetusi ehk muidu ei kuulnud, kuna päeval oli pere tööl ja koolis, kuulevad neid nüüd ja on häiritud. Keegi püüab aega kodu sisustamisega täita, keegi arvab heaks elutuppa spordisaal sisustada ning aktiivselt trenni teha, ja ongi tüli majas,
räägib Mardi.
Mardi sõnul reguleerivad lisaks seadustele meie kõigi käitumist ka ühiselt kokku lepitud normid ja hea tava. „Ühe inimese vabadus midagi teha ei tohi hakata piirama kellegi teise vabadust ja ära tee teistele seda, mida ei taha ise taluda, nii lihtne see ongi,“ toob Mardi välja ammutuntud põhitõed. „Kui kortermajas on kokku lepitud käitumisnormides, siis mõistlik inimene peab sellest kinni. Ühiselu sujumisel on üksikisikul väga suur vastutus. Ka ilma politseipatrulli ja pideva kontrollita,“ märgib ta.
Kui tegevus naabreid siiski häirib ja sellesuunalisi märkusi on juba tehtud mitmeid, tuleb Mardi sõnul tegevus viivitamatult lõpetada.
„Tuleb lihtsalt naabritega suhelda, kompromisse otsida. Paljud keerulised, aega- ja rahanõudvad kohtuasjad kortermajas elamise teemal jääks olemata, kui naabrid omavahel asjad selgeks räägiks,“ leiab ta.
Kui aga omavahelised jutud ja tihti ka politseinike sekkumine enam ei aita, jääb üle alustada võõrandamismenetlust. „Tuleb aga meeles pidada, et korteri võõrandamine on kõige raskem karistus, mis korteriomanikule osaks võib saada ja selle rakendamine peab tõesti olema hästi kaalutud – see tähendab, et inimene jääb oma kodust ilma. Samas pahatahtlikult käituvad omanikud peaksid siiski arvestama võimalusega, et korteriühistul on õigus nõuda neilt korteriomandi võõrandamist.“
Mardi sõnul on võõrandamiskaasuseid erinevaid. „Näiteks inimesed karjuvad, lärmavad, sõimavad, taovad vastu radiaatoreid. Rikuvad pidevalt öörahu, korteris käivad joomingud, nii et politsei peab korrale kutsuma. Või siis loobivad prügi laiali või kuhjavad seda kõikvõimalikesse kohtadesse, lõhuvad koridori uksi-aknaid, üritavad põlenguid korraldada,“ toob EKÜL õigusosakonna juhataja näiteid. „Teinekord on sellisel puhul tõesti tegu juba eestkostel ja piiratud teovõimega kodanikega, kuid on ka selliseid, kelle tegevus on täiesti teadlik ja tahtlik.“
