Esiteks olevat ühiskond muutumises, kiires ja murrangulises. Õigusest võib näiteks tuua, et alles mullu kuulusid tarbijate ostukäitumise andmed jaekaupmehele, kes neid kogus, täna kuuluvad need tarbijatele.
Teiseks olevat kõik ebakindel. Muutused olevat ettenähtamatud ja elu üllatuslik. Õigusest võib näiteks tuua, et alkoholiaktsiis põhjustas alkoholitarbimises ja piiriäärses majanduses muudatusi, mida seadusandja prognoosis ebatäpselt ja mis olid eesmärgiga võrreldes üllatuslikud.
Kolmandaks olevat terviklikkus kompleksne, tagajärjed tekkivat ilma põhjusteta, maailma organiseerivat multi- ja interdistsiplinaarsus. Õigusest võib näiteks tuua, et vähemusinvestori õiguste tagamine äri- ja ühinguõiguses on olematu, aktsionäride või osanike huvide tegelikuks tasakaalustamiseks on tarvis veel lepingut kaasinvestoritega, head ärikulutuuri ja õnne.
Neljandaks olevat arusaamised mitmeti tõlgendatavad, määratlemata ja täis eksitamisi. Õigusest võib näiteks tuua kohtupraktika, kus ühte asja menetletakse seitse aastat, tehakse seitse otsust ja kaheksandaks määrus, mis kinnitab kompromissi; või et kaks advokaati hindavad kaasust viiel moel või et kui naabrid arvavad, et maatükid on nende jaoks ja piirid kokkulepitavad, siis maakataster leiab, et maa on mõeldud mõõtmiseks, mida omanikud võiks vähem segada.
Õiguse eesmärk – mis see on?
Teame, et õiguse ülesanne on luua kaoses ja muutustes korda ja stabiilsust, anda ootamatuste vastu inimestele kindlust ja vältida sõnamurdlikkust, tuua kompleksusse rahu ja selgust ning jõuda lõpmatute invariantide asemel ühe õige otsuseni.
Niisiis võiks väita, et õiguses on tegelikkus vastuolus oma kaugemate eesmärkidega ja jääb küsimus, kas on aeg vaadata üle õiguse eesmärgid või konkreetsed regulatsioonid ja praktika. Allakirjutanu kaldub pooldama seisukohta, et probleem ei ole eesmärkides ja regulatsioonides, vaid õigus saavutab oma täiuslikkuse läbi mõistliku ja aruka rakendamise südamega inimeste poolt, mitte vitsade ja tulega pimesi vehkiva jumalanna käe läbi.
