Rände – ja varjupaigaleppe esitas Euroopa Komisjon 2020. aasta septembris, „et leida rände haldamiseks pikaajalised ja kestlikud lahendused“. Pärast poliitilise kokkuleppe saavutamist 20. detsembril 2023, võttis Euroopa Parlament selle vastu 10. aprillil 2024 ja nõukogu hiljem 14. mail. Pakti õigusaktid, sh mõned, mis esitati juba 2016. aastal, jõustusid 11. juunil 2024 ja neid hakatakse kohaldama kahe aasta pärast, alates 12. juunist 2026, v.a liidu ümberasustamise ja humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmise raammäärus, mida juba praegu kohaldatakse.

Vastu võetud rände- ja varjupaigaleppe ühises rakenduskavas on sätestatud peamised vahe-eesmärgid kõikide liikmesriikide jaoks, et luua õiguslik ja operatiivne suutlikkus, mis on vajalik uute õigusaktide kohaldamiseks 2026. aasta keskpaigaks. Lisaks pakuvad ELi asutused kogu protsessi vältel liikmesriikidele nii operatiivset kui ka sihipärast toetust.

Ühises rakenduskavas on esitatud riiklike rakenduskavade vorm, mille liikmesriigid peavad vastu võtma käesoleva aasta lõpuks. Selles koondatakse õiguslik, tehniline ja operatiivne töö kümneks osaks. Kõik komponendid on üksteisest põhimõtteliselt sõltuvad ja neid tuleb rakendada paralleelselt.

Kümme põhielementi:

1. Ühine rände- ja varjupaigainfosüsteem (Eurodac): toetab liikmesriike eelkõige vastutuse kindlaksmääramisel ja teisese rände jälgimisel. Uus Eurodac on ulatuslik IT-süsteem, mis salvestab ja töötleb varjupaigataotlejate andmeid. Reformitud Eurodac-süsteemi õigeaegne väljaarendamine ja kasutuselevõtmine on pakti kõigi muude elementide rakendamise oluline eeltingimus.
2. Uus süsteem rände haldamiseks ELi välispiiridel: hallata kolmandate riikide kodanike ebaseaduslikku saabumist ning kehtestada kiired, tõhusad ja ühtlustatud varjupaiga- ja tagasisaatmismenetlused ning tugevad kaitsemeetmed. Taustakontrolli määruses, varjupaigamenetluse määruses ja tagasisaatmismenetlust käsitlevas määruses on sätestatud ühtlustatud lähenemisviis. Kõik ebaseaduslikud rändajad registreeritakse ja nende isikusamasus, julgeolekurisk, haavatavus ja tervis vaadatakse läbi. Teises etapis kohaldatakse kohustuslikku piirimenetlust nende suhtes, kes tõenäoliselt ei vaja rahvusvahelist kaitset või kes kujutavad endast julgeolekuohtu.
3. Taotlejatele piisava vastuvõtutaseme tagamine vastavalt nende vajadustele. Näiteks on rahvusvahelise kaitse taotlejatel varasem juurdepääs tööturule (6 kuud 9 kuu asemel), füüsiline ja vaimne tervishoid ning suurem kaitse perekondadele, lastele ja haavatavatele taotlejatele. Lisaks on vastuvõtutingimuste direktiivil ka uued vahendid, mis parandavad vastuvõtusüsteemi tõhusust ja aitavad ära hoida teisest rännet. Näiteks on liikmesriikidel võimalus paigutada taotlejad majutuskohtadesse ja geograafilistesse piirkondadesse, seades materiaalsete vastuvõtutingimuste pakkumise tingimuseks tegeliku elamise majutuskohas, kus taotlejad on määratud, või konkreetses piirkonnas. Lisaks peavad liikmesriigid katma põhivajadused üksnes juhul, kui taotlejad ei viibi liikmesriigis, kus nad peaksid olema.
4. Õiglased, tõhusad ja ühtsed varjupaigamenetlused: varjupaigamenetluse määrus ja miinimumnõuete määrus ühtlustavad üksikute varjupaigataotluste hindamise ja otsustusprotsessi kogu Euroopas ning tugevdavad rahvusvahelise kaitse taotlejate ja saajate kaitsemeetmeid, õigusi ja tagatisi.
5. Tõhusad ja õiglased tagasisaatmismenetlused: ELi rändepoliitika saab olla jätkusuutlik ainult siis, kui need, kellel ei ole õigust ELis viibida, saadetakse tagasi.  Tagasisaatmiskoordinaatoril on keskne roll, tuginedes juba alustatud tööle, et parandada lendude ja tuvastusmissioonide ühist planeerimist, sh optimeerida Frontexi toetuse kasutamist, vahetada tavasid ja kogemusi seoses negatiivsete varjupaigaotsuste ja tagasisaatmisotsuste ühise väljastamisega ning koostööga julgeolekuohtu kujutavate tagasipöördujate tagasisaatmisel.
6. Õiglane ja tõhus süsteem: uute vastutuseeskirjade rakendamine: kehtestades tõhusa ja stabiilse vastutuse jagamise kogu liidus ning vähendades teisese rände stiimuleid. Näiteks muudetakse menetlused tagasivõtmisteadete abil tõhusamaks. Lisaks kehtestatakse uued eeskirjad, mille eesmärk on vältida süsteemi kuritarvitamist (näiteks taotlejate kohustus esitada taotlus liikmesriigis, kuhu esimesena sisenetakse).
7. Solidaarsuse rakendamine: esimest korda on ELil alaline, õiguslikult siduv, kuid paindlik solidaarsusmehhanism, millega tagatakse, et ükski liikmesriik ei jääks surve all olles üksi.
8. Valmisolek, situatsiooniplaneerimine ja kriisidele reageerimine: aidata suurendada vastupanuvõimet rändeolukordade arengule ning vähendada kriisiolukordade ohtu.
9. Uued kaitsemeetmed varjupaigataotlejatele ja haavatavatele isikutele: põhiõiguste parem jälgimine, tagades tõhusad menetlused, kaitstes samal ajal inimväärikust ning tõelist ja tõhusat varjupaigaõigust, sealhulgas kõige haavatavamate isikute, näiteks laste jaoks.
10. Ümberasustamine, kaasamine ja integratsioon: suurendada jõupingutusi nendes valdkondades. Liikmesriikide jõupingutused rändajate integreerimiseks ja kaasamiseks on eduka rände- ja varjupaigapoliitika jaoks endiselt hädavajalikud.

Järgmised sammud

Ühine rakenduskava esitatakse liikmesriikidele siseasjade nõukogus ning seejärel kasutatakse seda alusena liikmesriikide riiklike rakenduskavade ettevalmistamisel, mis tuleb esitada 2024. aasta detsembriks. Ühise rakenduskava alusel on järgmine samm, et liikmesriigid koostaksid oma vastavad riiklikud rakenduskavad 12. detsembriks 2024. EK lubab, et liikmesriigid võivad loota komisjoni ja ELi ametite operatiiv-, tehnilisele ja rahalisele toetusele kogu protsessi vältel.