Eesti tasub Euroopa Liidule pakendimaksu plastpakendite eest 80 senti kilogrammi pealt, mis teeb kokku aastas umbes 20 miljonit eurot, rääkis aprillis toimunud toiduliidu üritusel kliimaministeeriumi asekantsler Ivo Jaanisoo.

Toiduliidu juht Sirje Potisepp seda heaks plaaniks ei pea. Ta räägib, et keskkonnasõbralikkus on kasvav trend ja seetõttu on kliimaministeeriumil olnud suhteliselt kerge muudatust põhjendada üldsõnaliste keskkonnahoiu loosungitega. «Kavandatava jäätmereformi raames on korduvalt näidatud näpuga toidutööstuste suunal, keda on väidetavalt «vaja nügida» pakendimaksu kehtestamise kaudu keskkonnasõbralikke ja ringlusse võetavaid pakendeid kasutusele võtma,» sõnab Potisepp.

«Toidutööstused ei vaja nügimist, sest on juba kasutusele võtnud ja võtmas keskkonnasõbralikke pakendeid. Pakendimaks tõstab vaid lõpptoodete hinda tarbijale,» märgib Potisepp. Tema hinnangul kiirendaks reform toiduhinde kasvu 5–8 protsendi võrra.

Potisepp räägib, et toidutootjad on mõistlikud ja pole keskkonnavaenulikud, kuid igal toiduainetööstusel on oma spetsiifika pakendite valikul.

Kliimaministeeriumi asekantsler Ivo Jaansoo ei nõustu Potisepa väitega, et ministeerium pole muudatust piisavalt selgitanud. Tema sõnul on kliiministeerium ja rahandusministeerium kõigi osalistega, sealhulgas toiduliidu esindajatega korduvalt kohtunud juba alates eelmise aasta oktoobrist, kui jäätmereformi hakati ette valmistama. «Samuti oleme kuulanud ja võtnud arvesse osapoolte tagasisidet. Näiteks kaalume eelnõu koostamisel ettepanekut siduda pakendiaktsiis ringlussevõtu määraga. See tähendab, et mida rohkem ettevõte pakendeid ringlusse võtab, seda vähem peab ta aktsiisi maksma,» sõnab Jaanisoo.

Potisepa sõnul on oluline teadvustada, et toidutootjad sõltuvad keskkonnasõbralike pakendite kasutuselevõtul eelkõige pakenditootjatest ja nende pakutavatest lahendustest. «Tööstusi ei saa panna vastutama ja trahvida neid pakendimaksu näol selle eest, et pakenditootjatel pole pakkuda sobivaid alternatiivseid lahendusi,» sõnab ta.

«Või kui need ongi olemas, siis võivad need olla ebamõistlikult kallid, mille kasutamine poleks tarbija seisukohalt kuidagi õigustatud. Toit on Eestis juba niigi kallis erinevate sisendhindade tõusu ja maksumuudatuste mõjul,» märgib ta.

Jaanisoo on toiduliiduga eriarvamusel. Tema sõnul on probleem selles, et plastpakendite maht üha kasvab. See on viimase 10 aastaga kasvanud 27 protsenti ning pakendite ringlussevõtt ei suuda samas tempos püsida. «Seetõttu otsustasid kõik ELi valitsusjuhid omavahendi tasu ehk rahalise motivatsioonimehhanismi kasuks,» teatab Jaanisoo.

Jaanisoo peab toidutootjate motivatsiooni väga oluliseks. «Meie hinnangul on õiglane see kulu suunata pakendiettevõtjatele, kelle tegevusest sõltub, kas tooteid pakendatakse ja kuidas neid pakendatakse. Nende panusest sõltub ka see, kas nimetatud iga-aastane kulu on praegune 20 miljonit, tulevikus näiteks 10 miljonit eurot või vähem,» räägib Jaanisoo.

Kliimaministeerium suunab Eesti ettevõtjatele 10 miljonit ELi toetusraha, et nad saaksid investeerida säästlikku pakendidisaini.

Jaanisoo sõnul on juba näha positiivseid arenguid. «Eesti poeriiulitel võib näha mitmeid häid pakendiinnovatsiooni näiteid,» sõnab ta.

Potisepp räägib aga, et praegu pole mitme toidukategooria pakendamiseks turul sobivat alternatiivi. Näiteks juustudele pole turul sobivat monomaterjali ja kiles juust ei säili, sest rasv hakkab rääsuma. «Ekslikult arvatakse, et juustud on pakitud kilesse, tegelikult on kile kaetud õhubarjääriga, mis tagab toote säilivuse, ehkki see teeb sellest komposiitpakendi,» sõnab Potisepp.

«Sama puudutab lihatooteid, kus toiduohutus on esikohal ja seetõttu on plastivabade pakendite kasutamine ilmselgelt väga keeruline. Toiduraiskamise vähendamiseks turule toodud taassuletavatele pakenditele pole aga näiteks monomaterjali puhul töökindlat lahendust,» lisab ta.

Potisepp märgib, et kõigil ettevõtetel, kes oma tooteid pakendavad, on juba praegu kohustus vastutada nende kokkukogumise, käitlemise ja ringlussevõtu eest. Toidutootjad maksavad selleks taaskasutusorganisatsioonidele (TKO) aastas üle 12 miljoni euro.

«Seega on pakendimaksu analoog meil juba olemas, vaid selle vahega, et TKO teenustasud on suunatud konkreetselt keskkonnamõju vähendamisele. Pakendimaks vastupidiselt TKO teenustasule viib lihtsalt ettevõtetest raha välja ja tõstab toidu- ja tarbekaupade hindu,» lausub ta.

Asekantsler Jaanisoo selgitab, et tootja peab seadusega tagama oma turule lastud pakendite käitlemise ja kandma selle kulud – seda nimetatakse laiendatud tootjavastutuse põhimõtteks. «Tootjad kannavad selle kohustuse valdavalt üle vastavatele taaskasutusorganisatsioonidele, kelle käive aastas ületab 20 miljonit eurot,» märgib Jaanisoo.

Kuid Jaanisoo hinnangul pole need kulud kuidagi seotud tulevase muudatusega. «Plaanitud aktsiisimuudatus on ette nähtud eeskätt turule lastavate pakendikoguste vähendamiseks, seda eriti raskesti ringlusse võetava plastmaterjali puhul,» sõnab ta.

Potisepp toob välja, et ettevõtjatele plaanitav pakendimaks oleks Eestis unikaalne ning ükski teine euroliidu riik seda ei rakenda.

Uus maks lööb Potisepa sõnul tarbijat. «Jäätmereformi meetmed maksavad tarbijatele kuni 100 miljonit eurot. Pakendiaktsiisi (ehk maksu) mõlema komponendi suurust hindame kuni 30 miljoni euro suuruseks. Sellele lisandub prügilatasude tõus mõjuga kaheksa miljonit, Iru jäätmepõletustehasele lisatakse ca 10 miljonit heitmemaksu. Jäätmereform päädib kuluka kohtkogumise laiendusega elamute juurde, mille kaudu tootjaid survestatakse täiendavalt kinni maksma kümneid miljoneid jäätmekäitlusettevõtete lisatulu,» sõnab ta.

Potisepp pooldab praeguse olukorra säilimist, millega riik maksab pakendimaksu Euroopa Liidule ise.

«Koormus ühiskonnale oleks oluliselt väiksem, kui omavahendit tasutakse otse riigieelarvest, nii nagu teeb seda absoluutne enamus ELi riike,» teatab ta. «Kui omavahendit hakatakse koguma läbi pakendimaksu, kujuneks elanikele langev maksukoormus oluliselt suuremaks, sest lisanduksid nii maksuhalduse kui järelevalve kulumiljonid,» lisab ta.

Jaanisoo teatab, et väide 100-miljonilisest kulust pole õige. «Oleme korduvalt palunud toiduliidult arvutusi, millele nende väited tuginevad, kuid pole neid saanud. Ministeeriumi arvutuste järgi sellist kulude tõusu ei kaasne. Meie arvutuste kohaselt tõuseb muudatuse tulemusel inimeste toidukorv umbes üks euro kuus ning kogu ostukorv – kui arvestada ka majapidamistarbed, kosmeetika, elektroonika ja muud sellist – kuni kolm eurot,» sõnab Jaanisoo.

Ta sõnab, et maksumaksjale toob kulu hoopis praegune olukord, kus riik maksab Euroopa Liidule ringlusse mittevõetavate pakendide eest. Jaanisoo on veendunud, et ministeerimi pakutud motivatsioonimehhanism on olukorrale sobivam lahendus.

Jäätmereform on kliiministeeriumis praegu koostamisel ja riigikogu hakkab seda eeldatavasti sügisel menetlema. See hakkab kehtima tõenäoliselt 2025. aasta jooksul.