Komisjoni esimesel töökoosolekul lepiti kokku, et patsiendi elulõpu tahteavalduse rakendamise õigusloome aluseks saavate lahenduste ettevalmistamine põhineb Eesti Arstide Liidu ja Tartu ülikooli eetikakeskuse töörühma poolt kolme aasta jooksul tehtud analüüsil ja ettepanekutel.
Neid tulemusi tutvustati jaanuari lõpus riigikogu sotsiaalkomisjonile. Töörühma üks ettepanek komisjonile on kasutada mõistet "patsiendi elulõpu tahteavaldus", mitte "patsienditestament". Sellega rõhutatakse, et tegemist on juhistega elu lõpu perioodiks, mitte peale surma.
Need on juhised, mille otsustusvõimeline inimene annab tervishoiutöötajatele raviotsuste tegemiseks olukorras, kus ta ei ole enam oma tahet väljendama. Töörühma ja komisjoni koostöö põhjal töötatakse välja ka elulõpu tahteavalduse seaduse eelnõu, mis esitatakse 2024. aasta lõpuks valitsusele.
Patsiendi elulõpu tahteavalduse töögrupi üks kokkukutsuja, Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop ütles, et tahteavaldus peaks toimima nagu tervishoiuteenus, milles arst nõustab ja tervisekassa rahastab.
"Lisaks on oluline asjaolu, et avaldus peaks olema kiirelt elektrooniliselt kättesaadav nii haigla infosüsteemides kui ka kiirabis. Keelav loetelu otsustusvõimetuks muutunud patsiendile tehtavatest ravitoimingutest peaks olema üheselt mõistetav ja üldiselt ette antud," ütles Sutrop.
Töörühma juht Katrin Elmet ütles, et kaasajal ei ole meditsiinis ülimaks eesmärgiks alati säilitada inimelu nagu see on olnud ajalooliselt.
2005. aastal uuendatud Genfi deklaratsioonis on arstidele pandud kohustuseks hoopis austada inimelu. Inimelu säilitamine ei tohiks olla eesmärgiks, kui see läheb konflikti inimese parimate huvidega ja muutub inimese jaoks kahjustavaks või on tema tahte vastane,
ütles ta.
"Inimese enesemääramisõiguse austamine on Eesti meditsiinis aktuaalseks muutunud alles aastast 2002 seoses Võlaõigusseaduse kehtestamisega. Selle kohaselt võib patsiendi läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes tema nõusolekul. Otsustusvõimetuna ei ole inimene võimeline oma tahet väljendama ning vastavalt seadusele võib inimest sel juhul ravida tema varem avaldatud tahte põhjal või püüda välja selgitada tema eeldatav tahe," märkis ta.
"Patsiendi elulõpu tahteavaldus ongi see dokument, mille vahendusel inimese varem avaldatud tahe tervishoiutöötajateni jõuab. On väga oluline aru saada, et tahteavalduse tegemine on vääramatult vabatahtlik – mitte kedagi ei tohi selleks kohustada. Tahteavalduse tegemise sihtgrupp on inimesed, kes väga tähtsustavad enesemääramisõigust ja kelle jaoks elu kvaliteet on olulisem kui elu pikkus," ütles Elmet.
Patsiendi elulõpu tahteavalduse töögrupp kutsuti kokku pärast 2020. aasta Eesti Arstide Liidu eetikakomitee korraldatud konverentsi "Patsienditestament inimese autonoomia teenistuses". Samal aastal kutsusid Eesti Arstide Liidu eetikakomitee ja Tartu ülikooli eetikakeskus kokku töögrupi, kuhu kaasati eetikakomiteede, seltside ja organisatsioonide esindajad.
