Selle soovi teostamisel võib riik mistahes mõjude tõttu nii mõnelgi juhul kalduda äärmustesse ning sellisel juhul on kodanikuühiskonna kohustuseks sellele tähelepanu juhtida.
Vaenu õhutamise vastase eelnõu tagamaad
Millest jutt? Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, vangistusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõust. Tuntud kui vaenu õhutamise vastase seaduse eelnõu. Selle eesmärk on asendada kehtiv karistusseadustiku (KarS) §-i 151 järgmisega:
„Tegevuse eest, sealhulgas kirjutise, pildi, sümboli või muu materjali kasutamise, levitamise või jagamise eest, millega avalikku korda häirival viisil või süstemaatiliselt kihutatakse vihkamisele, vägivallalale või diskrimineerimisele isiku või isikute rühma vastu, keda määratletakse kodakondsuse, rahvuse, rassi, kehalise tunnuse, terviseseisundi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitliiste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel“.
Eelnõu puhul on senini olnud vaidluskohtadeks see, keda ja milliseid tegusid see puudutab ning kuidas tagatakse sõnavabadus. Need vaidluskohad on põhjendatud. Ei ole kahtlust, et eelnõu hakkab piirama igaühe sõnavabadust ning ei ole kahtlust, et praegusel kujul on see liiga laialivalguv andmaks selget orientiiri, kes ja kuna on karistatav.
Iga poliitiku kaitsenorm?
Vaenu õhutamine on kuriteona käsitatav paljudes riikides. Kuid seda ikkagi selgetel alustel ning alati on tingimuseks viha õhutamine rahvagruppide suhtes.
Ülalkirjeldatud eelnõu paragrahv rakendub selle sõnastuse kohaselt ka olukorrale, kus ühe isiku vastu, kes on määratletav poliitiliste veendumuste alusel, kasutatakse avalikku korda häirival viisil materjali, mis kihutab vihkamisele.
Selline sõnastus annab kaitse igale poliitikule temavastaste sõnavõttude eest. Ja seda enam mitte tüütu ja kuluka tsiviilkohtumenetluse kaudu, vaid juba kogu riigi sunnimonopoli abil.
Ühest korrast piisab
Kurjategijaks saamise eelduseks on tegevuse võime häirida avalikku korda. Eelnõu seletuskirja kohaselt võib avalikku korda häirivaks olla ka ühekordne pamflettide jagamine, avalik esinemine või internetis avaldatav.
Nüüd meenutame, et see tegevus ei pea olema traditsioonilises mõttes rahvagruppide vastu, vaid üksisiku vastu, kes on eristatav poliitiliste veendumuste baasil.
Sellest suudan mina järeldada vaid seda, et sellises sõnastuses on sellel eelnõul võimekust tekitada meie väikesesse riiki juurde palju, palju kurjategijaid. Eriti, kuna valimised on lähenemas!
Vestlus sõprusringkonnas võib olla piisav
Samaaegselt ei ole normi alternatiivi puhul üleüldse nõutav avalikkuse häirimine. Vajalik on vaid süstemaatilisus. See paneb küsima, et kui räägin mitmel korral enda sõprusringkonnas „vaenu õhutaval“ viisil ühest isikust, kes on määratletav poliitiliste veendumuste alusel, kas siis on tõesti võimalik minu karistamine kuni kolmeaastase vangistusega.
Sarnaselt on toodud eelnõus näide vaenu õhutava sümboli joonistamisest aiaplangule. Praeguses sõnastuses mõistan normi selliselt, et kui vaenuõhutav sümbol on joonistatud ühel korral plangu välisküljele, rakendub KarS §151. Samuti rakendub see siis, kui vaenu õhutav sümbol on vähemalt kahel korral joonistatud aiaplangu siseküljele.
Lõpetuseks
See eelnõu tekitab küsimusi. Ja peabki tekitama.
Karistusõigus peab jääma ultima ratio (viimne vahend – toim) põhimõttel kasutatavaks abinõuks. See tähendab, et riigi sunnijõudu rakendatakse vaid äärmuslikes olukordades, kus muud vahendid ei ole enam efektiivsed. Seega olukorras, kus tehakse üleskutse „juudid ahju“, on riigi sunnimonopol kogu enda hiilguses vajalik ja kohane vastus.
Kas see on aga kohane vastus olukorras kus vihakõne on suunatud üksikisiku vastu?
Karmen Turk,
vandeadvokaat,
Advokaadibüroo Tamme Otsmann Ruus Vabamets
