Sisene
Termin „käendusleping“ sai kurikuulsaks möödunud majanduskriisile järgnenud aastatel. Ühtäkki avastasid tuhanded inimesed end vastutamas võõraste kohustuste eest. Lapse, õe-venna, sõbra või naabri palutud ning pikemalt mõtlemata antud allkiri osutus hoopis muuks kui tühiseks formaalsuseks.
Maksetega hätta sattunud võlgniku asemel pidi tema võlad tasuma hoopis käendaja, rahvakeeli öeldes koos saba ja sarvedega, viiviste ja kuludega. Pahatahti ei teadnudki sinisilmne käendaja, mille eest ta naabrimehe palvel vastutuse võttis. Naaber sai uhke liisinguauto, käendajale terendas eraisiku pankrot. Kõlab ebaõiglaselt, kas pole?
Toonane meediakajastus ja avalik pahameel on nüüdseks kahtlemata tõstnud...
