Otsuse lõpliku resolutsiooni kohaselt rahuldati ühes kortermajas elava kahe korteriomaniku hagi korteriomandi omandike vastu, kelle korteris oli toimunud tantsustuudio tegevus. Kohtuotsusega keelati korteriomandi reaalosal tantsutundide läbiviimine, samuti kolmandatele isikutele eelnimetatud tegevuseks kasutusõiguse andmine. Samas jäeti hagi rahuldamata osas, mis puudutab samade isikute muud tegevust vaidlusalusel pinnal seoses tantsutundide korraldamisega, millega ei kaasne tantsutegevust.
Mida niisugune otsus täpselt tähendab ja kuidas täpselt peaksid kostjad pärast vaidlust lahendava otsuse saamist edaspidi oma korteris käituma, jätab üsna avara tõlgendamisruumi. Tantsimist kui hagejaid tegelikult häirinud käitumist päriselt nagu ära ei keelatud, kuid tantsutegevusega tantsutunnid küll. Tantsutundide teoreetiline korraldamine on otsuse kohaselt siiski lubatud, aga hoopis mujal toimuva tunni ettevalmistamiseks paari tantsusammu harjutamine on samas keelatud.
Tundub, nagu soovinuks Riikohus öelda, et vaidlusalusel korteriomandi reaalosal ei ole lubamatu mitte tantsimine, vaid üksnes selle praktiline õpetus (tantsutegevus), kuid kas see on tõesti nii ja kui siis miks, jääb paraku ka otsuse põhjendusi lugedes ikkagi vastuseta.
Subjektiivsete õiguste rikkumine ei ole oluline
Asja läbivaatamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused seoses küsimusega, kas kasutusloas märgitud ehitise kasutamise otstarbele mittevastava kasutamise lõpetamise nõude eelduseks on ka korteriomaniku subjektiivsete õiguste rikkumine. Kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks anti asi anda lahendada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule (7 liiget).Riigikohus nõustus ringkonnakohtuga, et subjektiivse õiguse kohtusse pöördumiseks annavad korteriomandiseaduse ja ehitusseaduse normid, millest tuleneb korteriomanike õigus nõuda, et kõik korteriomanikud kasutaksid oma korteriomandi reaalosa vastavalt kasutusloale ning ehitise kasutamise otstarbele.
Kohus lahkas otsust tehes majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega kehtestatud „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ ja möönis, et kasutusotstarbed on selles avaralt sõnastatud. Seepärast märkis riigikohus, et vajalik on analüüsida, kas ja kuidas erineb vaidlusaluse tegevusega kaasnev mõju kasutusloale märgitud kasutamise otstarbega kaasnevast mõjust nii ehituslikult kui ka oma mõju poolest naabritele. Kohus märkis, et kui korteriomaniku tegevus ei ole selgelt paigutatav ühegi loetelus nimetatud kasutusotstarbe alla, ei ole alust tegevust keelata, kui mõni teine loetelus nimetatud kategooria sobiks küll paremini, kuid korteriomaniku tegevuse mõju ei erine oluliselt kasutusloal kasutusotstarbena märgitud tegevuse mõjust.
Niisugust mõjuanalüüsi aga samas Riigikohtu otsusest endast siiski ei leia, ka puudub viide mistahes analüüsile mõne alama astme kohtu otsuses. Seega jääb ka saladuseks nii tantsu kui ka selle õpetuse roll tänapäeva Eesti ühiskonnas.
Otsuseni jõudis Riigikohus hoopis lihtsamalt, märkides, et pooled ei vaielnud selle üle, et vaidlusalustes ruumides peeti tantsustuudiot ja anti tantsutunde. Riigikohtu hinnangul oleks täpsem määratlus tantsustuudiole hoopis näiteks „huvialakooli õppehoone” või „täiendus- või ümberõppeasutuse hoone”. Niisiis erines kostjate tegevuse otstarve kasutusloale märgitud kasutusotstarbest ja seepärast otsustaski kohus kostjate tegevuse keelata.
Eriarvamus
Väärib märkimist, et kolleegiumi 7 liikmest jäid 2 eriarvamusele, leides, et mingisuguse tegevuse keelamisnõudega kohtusse pöördumise eelduseks saab olla siiski subjektiivsete õiguste rikkumine, mida antud juhul välja ei toodud ega tõendatud.Autorile tundubki pigem mõistlik eriarvamuse seisukoht, sest praegusel juhul on Riigikohus avanud Pandora laeka „mulle ei meeldi, mida sa teed“ nõuete esitamiseks. Kasutusluba kui haldusakt kujutab endast siiski eelkõige kohaliku omavalitsuse otsust selle kohta, et valminud ehitis on ohutu ja teda võib seetõttu vastavalt otstarbele kasutada. Üksnes asjaolu, et „Ehitise kasutamise otstarvete loetelus“ ei ole loetletud kõiki elamus elamisega seotud eluavaldusi, ei tohiks olla ajendiks õigusvaidluste pidamiseks juhul, kui naabrite subjektiivseid õigusi tegelikult ei rikuta.
