55 000 inimest – see on Pärnu ja Rakvere elanike arv kokku. Isegi kui alternatiiv on reservkütuste nagu näiteks masuudi või põlevkiviõli näol olemas, siis ei ole kindel, kas reservkütuseid piisab ja milliseks kujuneb soojuse hind. Senistest energiapoliitilistest ja –majanduslikest lahendustest ei piisa, et tagada meie energiajulgeolek, mis toimiks ka kriisiolukordades. Vajame uusi lahendusi, mis mitmekesistaksid riigi energiaallikaid.
100% imporditud Vene gaas on praegu veel oluliseks allikaks Eesti soojusenergia tootmise jaoks. Ometigi on Taastuvenergia100 stsenaariumi kohaselt võimalik Eestis reaalselt toota kogu soojusenergia kohalikest taastuvatest energiallikatest, mille puhul oleks soojus tarbijatele soodsam kui Vene gaasist toodetud soojusenergia, investeeritaks kohalikku majandusse ning väheneks ka keskkonnasaaste. Need Eesti küttepiirkonnad, mis on juba valdavalt üle läinud biokütuste kasutamisele, suudavad juba praegu pakkuda tarbijatele ca 25-30% soodsamat soojusenergia hinda kui fossiilkütustepõhised kaugküttepiirkonnad.
- Investeerimisstiimul kaugküttesektorile. Rakendada tuleb meetmeid, mis kiirendaksid investeeringuid kodumaistesse puhastesse energiatootmisviisidesse ja energiasäästumeetmetesse kaugküttesektoris. Kiiresti tuleks võtta vastu kaugküttesektori meetmete pakett, mis selgelt soodustaks kohalikele taastuvkütustele üleminekut. Näiteks kui kaugkütteettevõtte teeb investeeringu uude taastuvenergia tootmisvõimsusesse või energiasäästumeetmesse ja alandab sellega ühtlasi ka soojuse hinda, siis on tal võimalik Konkurentsiametist taotleda kõrgemat omakapitali tootlust.
- Tugimeede asenduskütuseta tarbijatele. Tähelepanu tuleb suunata neile katlamajadele ja väiketarbijatele, kus täna sõltutakse ainult maagaasist ning asenduskütuse võimalus puudub. Läbi tugimeetmete tuleks neid ärgitada maagaasist loobuma ning energiasäästumeetmeid ja taastuvaid energiaallikaid kasutama. Analoogiks võiks olla riigi poolt ettevalmistatav õliküttest vabanemise meede.
- Piirata uute gaasikatelde rajamist. Läbi kõrgema maksustamise ning administratiivsete piirangute tuleb vähem soodustada gaasivõimsuste rajamist ja seeläbi eelistada puhaste kohalike kütuste kasutamist.
- Biokütustel põhinevate koostootmisjaamade rajamine. Asulates ja tööstusettevõtetes, kus on piisav soojuskoormus, tuleb lisaks katlamajadele rajada ka elektritootmise võimekus. Eestis oleks võimalik rajada veel lisaks ca 280 MW elektrilist võimstust koostootmisjaamades, mille soojuslik toodang moodustaks 44% Eesti kogu soojustarbimisest. Oluline on aga tagada Elektrituruseaduse ja alternatiivsete toetusmeetmete kombinatsioon ja investeerimiskindlus. Praegu riigi meetmete osas valitsev ebakindlus on viimasel kahel aastal peatanud investeeringud uutesse koostootmisjaamadesse.
- Kasutada Euroopa raha ning eemaldada bürokraatlikud tõkked. Läbi alternatiivsete finantseerimismeetmete nagu EL struktuurivahendid, EL heitmekaubanduse tulud, taastuvenergia koostöömehhanismid ja bilansienergiasüsteem tuleb kiirendada hajutatud taastuvenergia lahenduste kasutuselevõtmist ja energiasäästumeetmete rakendamist. Vähendada tuleb ka bürokraatlikke takistusi energiaühistute tegutsemiseks ning väikeenergeetika edendamiseks.
Lisaks on oluline ka, et me selles kõiges üksinda ei seisaks. Peame Euroopa Liidu tasandil jõuliselt seisma EL energiajulgeoleku parandamise eest ja iseäranis imporditavast gaasist sõltuvuse vähendamise eest, sealhulgas läbi energiasäästumeetmete ja taastuvenergia laialdasema kasutamise ning ambitsioonika 2030 a. kliima- ja energiapoliitika vastuvõtmise.
Taastuvate energiaallikate kasutamine tagab sõltumatuse ja varustuskindluse, mistõttu peaks Eesti juba praegu tegema kiireid otsuseid taastuvenergiapõhisema energiasüsteemi arendamiseks. Lisaks energiajulgeolekule toob see majandusarengu erinevatesse Eesti piirkondadesse, sest kasutades kohalikke energiaallikaid, investeerime me kohalikku majandusse, mitte ei vii raha riigist välja.
Rene Tammist,
juhataja,
Eesti Taastuvenergia Koda
