Vastab Maire Otsus-Carpenter, vandeaudiitor
Raamatupidamise Toimkonna juhendi RTJ 11 „Äriühendused ning tütar- ja sidusettevõtete kajastamine” punkti 86.b kohaselt võib ühise valitseva mõju all olevate osapoolte vahel toimunud tehingu puhul soetusmaksumuseks lugeda kas (i) tegelikult makstud summa või (ii) omandatud netovara bilansilise väärtuse.
Konsolideerimata aruandes oleks esimese variandi puhul soetusmaksumus 4 miljonit eurot ja ülejäänud 6 miljonit eurot diskonteerituna. Siit ka vastus diskonteerimise küsimuse kohta: jah, tuleks arvestada nüüdisväärusega. Teise variandi puhul oleks soetusmaksumus soetatud ettevõtte netovara bilansiline väärtus. Oma kogemuse põhjal soovitaksin kasutada teist varianti, sest sel juhul on konsolideerimisel vähem korrigeerimisi.
Juhul kui soetusmaksumuseks võetakse netovara bilansiline väärtus, kajastatakse bilansi aktiva poolel investeeringuna soetatud netovara bilansiline väärtus, passivas kajastatakse kohustis (diskoneeritud väärtuses) arvestades juba makstud summat ning tekkinud vahe kajastatakse omakapitalis järgmiselt:
- soetatud ettevõtte jaotamata kasum/kahjum (jaotamata kasumiks/kahjumiks loetakse kogu soetamishetke kasum/kahjum, sh aruandeperioodi kasum/kahjum) kantakse emaettevõtte jaotamata kasumisse/kahjumisse;
- ülejäänud summa, kui see on positiivne, kajastatakse ülekursina, kui see on negatiivne, kajastatakse jaotamata kasumis.
Juhul kui konsolideerimata aruandes võetakse soetusmaksumuseks tegelikult makstav summa, kajastatakse see aktivas investeeringuna ja passivas kohustisena (arvestades juba makstud summat). Sel juhul tehakse eelmises lõigus toodus omakapitali korrigeerimised igakordsel konsolideerimisel.
Soovitan vaadata ka RTJ 11 lisas 2 toodud näiteid.
