Vastab Meeli Miidla-Vanatalu, Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja:
Kui töötaja on kodukontoris ning tal pole vajalikke töövahendeid, peaks ta sellest tööandjale teada andma. Probleemidele lahendusi otsida tuleb ühiselt, ent lõplik otsus tööandja kulul töövahendite hankimisel jääb siiski tööandjale.
Kaugtööga seotud kulud on olemuslikult tööandja ettevõtluskulud, mida peab esmajärjekorras kandma tööandja. Ka töölepingu seadus (§ 40 lõige 1) sätestab, et töötaja võib nõuda tööülesannete täitmisel kantud kulude hüvitamist vastavalt võlaõigusseadusele (§ 628 lõiked 2–4). Kokkulepe kulude hüvitamise kohta töötasu arvelt on tühine.
Siiski ei saa töötaja eeldada, et tööandja hüvitab talle eelneva kooskõlastuseta soetatud vara. Pooled peavad läbi rääkima ning ühiselt otsustama, milliseid kulusid saab töötaja tööandja arvelt teha, et koju ergonoomilist lauda ja tooli soetada. Töötaja ei saa ühepoolselt otsustada, sest võibolla saab tööandja pakkuda hoopis soodsamaid võimalusi. Võib ka kokku leppida, et töötaja ostab endale koju sellise tooli ja laua, mis tema vajadustega kõige paremini sobib, kuid need peavad vastama ergonoomilise töökeskkonna nõuetele ning tööandja hüvitab vara soetamisega seotud kulud vaid teatud piirini. Ehk sarnane lahendus prillide kompenseerimisega. Siin tuleb tähele panna, et erinevus on kulude maksustamises.
Kodus töötamise või kaugtöö tegemise tingimused laiemalt võivad olla väga erinevad. Mõnel töötajal on kodus juba endal töökoht sisuliselt olemas ning ta ei vaja ega soovi tööandjalt täiendavaid vahendeid. Teiste jaoks on kogu olukord jätkuvalt uus ning nad arvavad, et piisab ka sellest, kui kodus saab olla vaheldumisi köögi söögilaua taga, diivanil ning seejärel pikutada sülearvutiga. Lühiajaliselt võib see isegi toimida, kuid pikemas vaates pole see hea lahendus ja töötaja vajab töötamiseks siiski tervist säästvat keskkonda.
