Töölepingu seaduse § 47 lg 2 alusel nähakse töötajale ette 6-tunnise töötamise kohta tööpäevasisene vaheaeg vähemalt 30 min. Tegemist on tavaliselt puhkeajaga einetamiseks ja puhkamiseks, mida tööaja hulka ei arvestata.
Kui tegemist on 12-tunnise tööpäevaga, tuleb seaduse kohaselt tõepoolest töötajale ette näha üks 30-minutiline tööpäevasisene vaheaeg. Kui aga tööpäev on 12-tunnist pikem, siis tuleb töötajale tööpäeva sees tagada vähemalt kaks 30-minutilist vaheaega. Seejuures on oluline märkida, et tööandja ja töötaja võivad, arvestades töö iseloomu, kokku leppida ka pikemas tööpäevasiseses vaheajas. Üldjuhul võib töötaja kasutada seda aega oma äranägemise järgi, kusjuures võib ka lahkuda töökohast. Vaheaega tööaja hulka ei arvestata. Kui aga puudub võimalus töökohast lahkumiseks (näiteks lasteaed, kus pole võimalik lapsi järelevalveta jätta), loetakse see aeg tööaja hulka.
Samuti tuleb tööandjal arvestada, et tulenevalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 9 lg 3(1) peab töötajale võimaldama suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul tööpäeva või töövahetuse jooksul vaheajad, mis arvestatakse tööaja hulka. Seega olenevalt töö iseloomust näeb seadus ette ka teatud erisused tööpäevasiseste puhkeaegade osas. Nimetatud pauside pikkuseks on 10 – 15 minutit. Õigus puhkepausidele on näiteks müüjatel, kassapidajatel, liinitöötajatel, baaridaamidel, ettekandjatel jne. Nende pauside võrra tööpäev ei pikene.
Neil töötajatel, kes töötavad kuvariga, on tööandja kohustatud töö korraldama nii, et oleks võimalik tööpäeva kestel perioodiliselt pidada puhkepause vähemalt 10% töötamise ajast.
Tihti tuleb ette olukordi, kus võimaldatakse neid vaheaegu aga ainult juhul, kui töö seda lubab või kui tekib selleks võimalus. See pole õige. Tööandja peab töökorralduse reeglites konkreetselt kehtestama aja, mil töötajal on võimalus puhata ja einestada.
