Paranenud teabevahetus maksuhaldurite vahel võimaldab maksuhalduril üha paremini avastada olukordi, kus makse ei maksta kummaski riigis või tehakse seda oluliselt väiksemas ulatuses kui seadused või maksulepingud ette näevad. Kahjuks üritab maksuhaldur aga kampaania korras ka kivist vee välja pigistada ja võtta maksu sealt, kust seda üldse võtma ei peaks ega tohiks.
Eelmise aasta lõpul tegi Riigikohus lahendi küsimuses, millal saab välismaal töötamist nimetada lähetuseks, kas ja millised töötajatega seoses tehtud kulutused kuuluvad Eestis erisoodustusena maksustamisele ning kas makstud töötasudelt tuleb maksta sotsiaalmaksu Eestis või välisriigis.
Selles asjas oli kaebuse esitajaks äriühing, kes võttis Eestist tööle inimesed ning saatis need lähetuse sildi all tööle Lätti ja Soome. Maksuhaldur aga leidis, et tegelikkuses rentis äriühing töötajaid Soome äriühingutele. Alama astme kohtud tuvastasid selle, et tegelikkuses lähetusega tegemist ei olnud ning töötajatele tehtud päevarahade maksed on maksustatavad nende palgatuluna. Eelkõige peeti oluliseks seda, et töölepingutes oli töötegemise kohaks märgitud Narva, aga samas oli ette nähtud ka võimalus tööülesannete täitmine ka muudes Eesti paikades või välismaal. Kohus leidis, et kuna kokku oli lepitud põhimõttelises võimaluses saata töötajad tööle ka välisriikidesse, ei saa välisriikides töötamist lähetuseks pidada. Kohtud analüüsisid ka konkreetse asjaga seotud tõendeid ning jõudsid järeldusele, et tegelikkuses oli poolte tahteks sõlmida tähtajalised töölepingud töötamaks välisriigis. Ka lühiajaline Eestis töötamine ei andnud kohtu arvates alust lugeda Eestit nende põhitöökohaks.
Kohtud ei välistanud oma lahendites aga maksuvabade päevarahade maksmist olukorras, kus töötajate töölevõtmise peamine eesmärk ei olnud nende kohene välisriiki tööle saatmine, kus töölepingus ei ole ette nähtud selgesõnalist võimalust tööülesannete täitmiseks välismaal ning kus tööd tehakse olulises osas ka Eestis. Soovides maksta välisriigis tööülesandeid täitvatele töötajatele päevaraha, peaks ka töö tegelikku sisu vaadates tegemist olema lähetusega – olukorraga, kus töötaja saadetakse erakorraliselt tööülesannetega seotult välisriiki. Kui töötajate töölevõtmise peamiseks eesmärgiks oli aga algusest peale nende välisriiki tööle saatmine, siis on maksuvabade päevarahade maksmist raske õigustada.
Kohtud leidsid küll, et maksuvabasid päevarahasid töötajatele maksta ei saa, kuid ei nõustunud sellega, et kõikidele töötajatele tehtud väljamaksed kuuluvad Eestis maksustamisele ka sotsiaalmaksuga. Nimelt maksustatakse töötasu sotsiaalmaksuga reeglina riigis, kus töö tehti, seega ei ole Eestil õigust sellises olukorras õigust sedasama väljamakset teistkordselt sotsiaalmaksuga maksustada. Erandiks on olukord, kus Sotsiaalkindlustusamet on tööandja taotluse alusel töötajatele väljastanud lähetussertifikaadi vormi A1(E101), mis näitab, et välismaal töötav isik jääb kindlustatuks Eestis ning maksab oma sotsiaalmaksu siia.
Kõnealusel juhul oli mõnedele töötajatele vastav vorm väljastatud, mõnele aga mitte, kuid maksuhaldur maksustas sotsiaalmaksuga ka need väljamaksed, millede osas oli maksukohustus tekkinud Soomes. Kohtud sellega ei nõustunud ning tühistasid maksuotsuse ilma lähetussertifikaadita isikute sotsiaalmaksu osas.
Riigikohus otsustas ka et tööandja poolt tehtud kulud välismaale saadetud viisadele ning töö- ja elamislubadele ei ole erisoodustus, vaid ettevõtlusega seotud kulu. Töötajate reisikindlustuse hüvitamist peeti aga erisoodustuseks. Kohus märkis, et erisoodustusena ei ole käsitletav üksnes selliste kindlustusmaksete tasumine, mille tegemise kohustus tuleneb seadusest, kõnealusel juhtumil aga reisikindlustuse maksete tegemise kohustust seadusest ei tulenenud. Ka nende seisukohtadega tasuks töötajaid välisriiki saates arvestada.
Kuna välismaal töötajad on maksuhalduri teravdatud tähelepanu alla jõudnud, on nendes küsimustes juba lähiajal oodata ka uusi kohtulahendeid.
