Dokumentide korrektsus ja väljanägemine on väga tähtis. Sama kehtib äridokumentide tõlgete kohta. Kui on vaja sõlmida leping välismaise äripartneri või välismaalasest töötajaga, esitada äripartnerile aastaaruande, äriregistri andmete vms tõlge, siis on äärmiselt oluline, et tõlge annaks originaalteksti mõtte täpselt ja õigesti edasi. Väga oluline on ka tõlke korrektne vormistus, et see sihtriikides aktsepteeritav oleks, muidu võib tekkida suur raha-, aja- ja närvikulu.
Tõlkimise vajadus tuleb mõnikord meelde alles siis, kui dokument tuleb juba esitada. Kui on vaja ametlikku ehk kinnitatud (lepingust, äriregistri andmetest või aastaaruandest) tõlget, siis mida tuleks teha? Levinud on arusaam, et sellisel juhul on vaja „notariaalset tõlget". Mida see tegelikult tähendab? Kas see, et tõlkel on notari allkiri ja pitser, muudab tõlke usaldusväärseks ja aktsepteeritavaks?
Alati ei pruugi see nii olla. Viide notarile äratab küll austust ja kõlab alati usaldusväärselt, aga tõlke puhul ei teata sageli, et notari ülesanne ei ole mitte kontrollida ja kinnitada tõlke õigsust, vaid tõlkija allkirja õigsust. Selline teguviis võib tekitada probleeme tõlke aktsepteerimisel välisriikides, sest asutus või inimene, kellele tekst esitatakse, tahab õiget tõlget, st et originaalteksti mõte oleks täpselt ja õigesti edasi antud. See, et niisugused probleemid mõnikord tekkivad, järeldub muuhulgas ka välisministeeriumi andmetest.
Äridokumentidest ja ametliku tõlke saamisest saab lähemalt lugeda veebiajakirjast Raamatupidamised Pluss.
