Tõsi see on, et raamatupidamine ja paber kannatab kõike ning bilanssi on võimalik manipulatsioonidega tasakaalu viia nii, et tegelik pilt erineb kirjapandust, kuid ometi on olemas rida kriteeriume, mis võimaldavad aruannetes finantsandmetega „trikitamist“ läbi näha ja anda aimu sellest, mis majapidamises tegelikult toimub.

Paratamatult puudub nii aktsionäril, osanikul kui ka mõne MTÜ lihtliikmel võimalus näha seda, mis ettevõtte arvelduskontol toimub ning enamasti tuleb esimene signaal probleemidest mõnelt tarnijalt. Korteriühistute puhul väljendub see kõige sagedamini selles, et mõni eluliselt vajalik teenus kütte, vee või prügiveo näol katkestatakse. Ettevõtete puhul katkestavad lepingupartnerid tavaliselt tarned ja ei jätka neid enne, kui võlad on kas ära makstud või on saavutatud mingisugune kokkulepe võlgade ajatamise, tasumise vmt kohta.

Kuldreegel on järgmine: kui juhatus on omakasu eesmärgil finantsdistsipliini rikkunud, siis puudub neil igasugune huvi tegeliku olukorra ilmsikstuleku vastu ja konkreetseid vastuseid arupärivatele isikutele finantsolukorra kohta ei anta. Sel juhul kajastub aruannetes sageli ka moonutatud info ning tõe väljaselgitamiseks peab süüvima raamatupidamise alusdokumentidesse ning raamatupidamisregistritesse.

Kuna revisjon on alati äärmiselt aeganõudev ja pikaajaline, on olemas mõned rusikareeglid, et saada aru, kas esitatud bilanss või muud aruanded on ainult miraaž või vastavad tegelikkusele.