Ettepanek kujutab endast Euroopa Komisjoni 29. juuni 2011. aasta teatise „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve” normatiivset ülevõtmist. Mitmeaastane finantsraamistik tervikuna nõuab kokku 1 025 miljardit eurot, mis on 1,05 % Euroopa Liidu kogurahvatulust ja millele lisandub 58,5 miljardit muudeks kuludeks, mis ei kuulu mitmeaastasesse finantsraamistikku (Euroopa Regionaalarengu Fond ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond). Kokku on see (inflatsiooni arvestamata) peaaegu sama suur kui eelneva perioodi (2007–2013) mitmeaastane finantsraamistik, mille suuruseks oli kehtestatud 994 miljardit eurot. Seega on jutt päris suurtest summadest. Võrreldes eelnevaga ehk siis käimasoleva perioodiga kavandatakse loomulikult ka muudatusi. Kulude poole pealt on need järgmised:
- raamistikku on lihtsustatud, sest programme ja eesmärke on vähem, mis vähendab toetusesaajate halduskoormust ja hõlbustab mõju hindamist;
- vähenevad vahendid struktuurifondidele (ERF, ESF, Ühtekuuluvusfond), millele eraldatakse nagu Euroopa ühendamise rahastulegi 355 miljardi asemel 336 miljardit eurot, kuna praeguste järkjärgulise kasutuselevõtu ja kaotamise piirkondade asemel luuakse uus üleminekupiirkondade kategooria;
- luuakse nii ühine struktuurifondide ning maaelu arengu ja kalanduse strateegiline raamistik kui ka teadustegevuse ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020”, milles põhiroll on Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudil;
- uus Euroopa ühendamise rahastu suureulatuslike transpordi-, energia- ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võrkude jaoks (40 miljardit + 10 miljardit eurot Ühtekuuluvusfondist);
- käivitatakse ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reform ja vähendatakse veidi selle osakaalu kogueelarves (60 miljardit eurot aastas) ja reaalarvudes, mis on rohkem seotud keskkonnaalaste dünaamikatega (greening) ja suurema paindlikkuse taotlusega;
- suurenevad vahendid teadustegevuse ja innovatsiooni, hariduse ja koolituse jaoks (80 miljardit eurot).
St kulude poole pealt soovib Euroopa Komisjon oma prioriteetides ainult ELi tasandil elluviidavaid lahendusi, millel on oma selge Euroopa lisaväärtus, kus ELi tasandil kulutatud euro annaks parema tulemuse kui riigi tasandil kulutatu.
Tulude poole pealt on kavandatud järkjärguline üleminek valdavalt kogurahvatulul põhinevate sissemaksete põhiselt eelarvelt lihtsustatud eelarvele, mis põhineb nn tõelistel omavahenditel reformitud korrigeerimismehhanismidega. Täpsemalt teeb komisjon ettepaneku kaotada praegune käibemaksupõhine omavahend ja võtta selle asemel alates hiljemalt 2018. aastast kasutusele omavahendite süsteem, mis põhineks finantstehingute maksul ja uue käibemaksul. Komisjoni hinnangul võimaldaks see rohkem ühtlustada eri riikide süsteeme ning kaotada maksuvabastused ja erandid. Suur probleem uue finantsraamistiku juures tundub olevat ka eri riikide nägemuses Euroopa finants- ja võlakriisi lahendamisega seonduvalt. Osad soovivad tulevasi finantsvahendeid vähendada ja raha kasutada riikide siseselt kriisi tagajärgedega toimetulemiseks, teised soovivad veelgi suuremat ELi tasandi finantsvõimendust, väites, et muidu pole võimalik lahendada neid ülesandeid, mida komisjon oma erinevate poliitikatega on juba Euroopale ette näinud. Senised vaevalised läbirääkimised sunnivad küll tunnistama, et vähemalt märkimisväärne hulk riikidest on seisukohal, et Euroopa rahalised kohustused peavad piirduma miinimumiga.
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) aga on oma veel mitte lõplikus arvamuses asunud seisukohale, et Euroopa Liidu eelarve suurendamine on soovitav ja vajalik. Praegu ei ole Euroopa Liidul eelarvelisi vahendeid oma poliitilise strateegia elluviimiseks ega uue Lissaboni lepinguga võetud kohustuste täitmiseks. EMSK peab eriti oluliseks õigeid strateegilisi prioriteete, mida võib pidada Euroopa avalikeks hüvedeks. Euroopa Komisjoni nägemuses on need: teadus – ja arendustegevus, ühiskaitse, toiduga kindlustatus, sisseränne ja varjupaigaõigus, vastus kliimamuutustele, Euroopa tähtsusega infrastruktuuriinvesteeringud energeetika, kommunikatsiooni ja siseturu valdkonnas. Samas ei ole nende prioriteetide üle eriti arutatud. Vähemasti EMSK peab finantstehingute maksu kehtestamist selleks võluvitsakeseks, mis Euroopa tulevast rahapuud kasvatada aitaks.
Kokkuvõtteks võib nentida, et kuigi hetkel on teadmata, mis summades Euroopa Liidu järgmine finantsperspektiiv vastu võetakse, on õigete prioriteetsete valdkondade määratlemine võtmetähtsusega. Seda ka meil Eestis.
