Muudatuste sisseviimise vajadust põhjendatakse eelkõige sellega, et kehtiv regulatsioon ei ole piisav, et tagada selge ülevaade kokku kogutud ja taaskasutusse võetud pakenditest. Lähemalt seletab Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poliitikakujundamise ja õigusosakonna jurist Mart Kägu Tööstuskoja Teatajas.
Selgituseks olgu öeldud, et pakendiseaduse kohaselt peavad pakendiettevõtjad tagama selle, et nende poolt turule lastud pakendid ja pakendijäätmed saaksid kokku kogutud taaskasutamise eesmärgil. Pakendiettevõtjaks on isik, kes majandus- või kutsetegevuse raames pakendab kaupa, veab sisse või müüb pakendatud kaupa (nt toidukauplused). Seadus lubab pakendiettevõtjatel vastava kohustuse ka üle anda akrediteeritud taaskasutusorganisatsioonidele. Olgu siinkohal öeldud, et tänasel päeval on seda teinud ligemale 3000 ettevõtjat (pakendiettevõtjat). Taaskasutusorganisatsiooni ülesanne ongi korraldada talle vastavad kohustused üle andnud pakendiettevõtjate pakendi ja pakendijäätmete üleriigilist kogumist ja taaskasutamist ning arendada edasi taaskasutussüsteemi eesmärgiga tagada pakendijäätmete taaskasutamine vähemalt seaduses sätestatud taaskasutuse sihtarvude ulatuses. Täiendavat infot pakendite ja pakendijäätmete tagastamise ja taaskasutusse võtmise süsteemi kohta leiab Keskkonnaministeeriumi kodulehelt aadressil www.envir.ee/999.
Eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et tagada tuleks parem ülevaade kokku kogutud ja taaskasutusse võetud pakenditest ja pakendijäätmetest. Seetõttu täpsustatakse ja täiendatakse andmeid, mida ja mis kujul peab pakendiettevõtja, kes pole oma kohustusi üle andnud taaskasutusorganisatsioonile, esitama järelevalveametnikule. Taaskasutusorganisatsiooni tegevuse osas täpsustatakse mitmeid erinevaid asju. Näiteks täiendatakse akrediteeringu saamiseks vajaliku finantsplaani nõudeid ning sätestatakse konkreetsemalt teenitud tulu reinvesteerimise tingimusi. Täpsemalt seda, et taaskasutusorganisatsiooni kasumi reinvesteerimine saab toimuda üksnes taaskasutusorganisatsiooni põhikirjalistest eesmärkidest tulenevasse tegevusse. Taaskasutusorganisatsioonide tegevuse osas soovitakse muuta ka seda, et eelneva aasta tegevuse ülevaate keskkonnaministrile esitamise tähtaega lükataks edasi majandusaasta aruande esitamise tähtajale, st 30. juunile. Ülevaates soovitakse edaspidi näha muuhulgas andmeid pakendi taaskasutuse teenustasude ja eelmise kalendriaasta jooksul toimunud pakendimaterjali kokkuostuhinna muutuste kohta. Oluline kavandatav muudatus taaskasutusorganisatsioonide jaoks on kindlasti see, et nende akrediteering soovitakse muuta tähtajaliseks, s.o 7 aastaks (praegu on see tähtajatu). Eelnõu juures on kahjuks probleemiks see, et kehtivad akrediteeringud soovitakse kehtetuks tunnistada suhteliselt kiiresti. Sealjuures on vastuolu eelnõu ja eelnõu seletuskirja tekstide vahel – üks nimetab vastava kuupäevana 31.12.2012 ja teine 31.12.2013. Kaubanduskoja hinnangul peaks andma mõistliku aja muudatuste jaoks ettevalmistamiseks ja kehtivad akrediteeringud peaksid kehtima vähemalt kuni 31.12.2013, aga kindlasti parem oleks anda aega veelgi rohkem, nt 1,5- 2 aastat. Taaskasutusorganisatsioonile soovitakse peale panna ka kohustus korraldada pakendi ja pakendijäätmete käitlemisega seotud teenuse ostmine konkreetsetele tingimustele vastava avaliku konkursi kaudu, et tagada vastavate teenuste ostmine konkurentsi olukorras.
Kavandatavate muudatuste osas väärib kindlasti märkimist väikeettevõtteid puudutav muudatusettepanek. Nimelt kehtiva seaduse kohaselt on ettevõtjad, kes lasevad turule plastkilest pakendit massiga alla 10 kg aastas ja muust materjalist pakendit massiga alla 20 kg
aastas, vabastatud pakendi ja pakendijäätmete tagasivõtmise, pakendiregistrisse andmete esitamise ja pakendijäätmete taaskasutamise kohustusest. Kohustus on vaid pakendi arvestuse pidamise osas, et pakendiettevõtjal oleks pidev ülevaade selle kauba, mille ta on turule lasknud, pakendi massist. Eelnõu kohaselt soovitakse tõsta vastavaid piirmäärasid vastavalt 100 kg ja 200 kg.
Oluline muudatusettepanek, mis puudutab nii pakendiettevõtjaid kui ka taaskasutusorganisatsioone, seondub pakendiauditi kohustuse kehtestamisega. Nimelt, pakendiettevõtjatele, kes on kohustatud esitama pakendiregistrisse andmeid ning kes lasevad turule pakendatud kaupa pakendimassiga rohkem kui viis tonni aastas, ja taaskasutusorganisatsioonidele nähakse eelnõus ette kohustus korraldada pakendiregistrisse esitatavate andmete auditeerimine lähtuvalt audiitortegevuse seadusest.
Siinkohal tuleb aga rõhutada, et Kaubanduskoja hinnangul ei ole eelnõu regulatsioon selge, kuivõrd erinevate mahtudega pakendeid turule laskvate pakendiettevõtjate kohustused pole üheselt mõistetavad. Viimast just selles osas, et kehtiva seaduse ja eelnõu sõnastust koosmõjus vaadates jääb teatud ettevõtetele kohustus esitada audiitori poolt kontrollitud andmed ja teatud ettevõtetele kohustus teostada pakendiaudit. Kui pakendiauditi sisu täpsustatakse antud eelnõus, siis see, mida tähendab „audiitori poolt kontrollitud andmed“ (kas see on audiitortegevuse seaduse mõttes ülevaatus või audit või midagi kolmandat?), jääb kahjuks ebaselgeks. Kaubanduskoda juhtis muuhulgas vastavale asjaolule ka Keskkonnaministeeriumi tähelepanu omapoolses kirjalikus arvamuses. Kui arvestada seda, et eelnõuga soovitakse oluliselt karmistada ka trahvimäärasid seaduse nõuete rikkumiste osas, siis on äärmiselt oluline, et kõik ettevõtjad saaksid ühtemoodi ja õigesti oma kohustustest aru. Seega vajab eelkirjeldatu kahtlemata selgitamist, mida Kaubanduskoda omapoolses Keskkonnaministeeriumile esitatud seisukohas ka rõhutas.
