Kui mõelda Eesti energiasektorile üldiselt, mis on siis sinu hinnangul praegu hästi ja mis vajaks arendamist?
Üldjoontes on asjad energiasektoris päris heas korras. Näiteks on meil hästi toimiv elektriturg, kus kõigis tarbimiskohtades on kaugloetavad arvestid, turuosalistel on oluline info kergesti kättesaadav, tarbijatel on lihtne teenusepakkujat vahetada. Sellega on meil loodud väga head eeldused kaasaegsete digilahenduste väljatöötamiseks ja kasutamiseks. Mõni Euroopa riik on sellest veel väga kaugel.
Energiajulgeoleku seisukohalt on positiivne, et meil on head ühendused naaberriikidega ja ühtlasi toodame vajamineva elektri kohapeal. Teisalt tekitab muidugi viimane ka palju poleemikat keskkonnakaitse ja ressursside säästliku kasutamise seisukohalt. Kui siin oleks võimalik fookust põlevkivilt rohkem taastuvale energiale viia, oleks väga hea.
Positiivse näitena tulebki kindlasti esile tuua jõudsat taastuvenergia kasutuselevõttu, kus oleme kenasti endale võetud sihid täitnud ning puhast energiat jääb ülegi statistikaubanduseks. Just paar nädalat tagasi teatas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium statistika müügist Luksemburgile 10,5 miljoni euro eest, mida saab kasutada taastuvenergia edendamiseks Eestis.
Arenguruumi on meil kindlasti energiatõhususe ja -säästu meetmete rakendamises. Tarbimata jäänud energia on vaieldamatult keskkonnale ja rahakotile kõige sõbralikum. Kui muidu oleme taastuvenergia kasutamisel tublid olnud, siis kahjuks ei kehti see transpordisektori kohta – seega tuleks tegeleda taastuvate energiaallikate kasutusele võtmisega transpordis. Siin on üks võimalus kohapeal toodetud biokütuste kasutamine või elektriautode osakaalu suurendamine. Kõik see vähendaks ka meie sõltuvust imporditavatest fossiilsetest kütustest.
Üks oluline teema, kus on vajakajäämisi, on ka regulatiivne keskkond. Mitmed olulised õigusaktide muudatused on aastaid õhus olnud, aga pole lõplikku lahendust leidnud. Näitena võib siin nimetada elektrituruseaduse ja kaugkütteseaduse muudatusi. Kui puudub selgus regulatsioonide osas, ei ole turuosalistel ka kindlust vajalike investeeringute tegemiseks. Seega on meie areng kohati olnud regulatsioonide tõttu pärsitud.
Tuuleparkide rajamise osas on viimasel ajal kuulda palju vaidlusi. Kuidas hindad Hiiu meretuulepargi ja Ida-Virumaa tuuleparkide rajamise kaasusi?
Kuidagi on kujunenud tõesti nii, et tuuleenergia sektoriga on mitmeid vaidlusi seotud. Põhjused on erinevad. Hiiumaal näib vaidlustajate peamiseks motiiviks olevat puutumatu vaate säilimine. Siin tuleb mängu suhtumine, et taastuvenergia on küll hea, aga parem oleks, kui tuulikuid minu kodu lähedal ei oleks. Inimlikult on see arusaadav, aga teisalt on merealad tuuleparkide arendamiseks soodsad kohad (eriti arvestades täiendavaid piiranguid maismaal) ja kui kaasnev riive jääb mõistlikesse piiridesse, siis tuleks tuuleparkide arendamist kokkulepitud piirides siiski lubada.
Ida-Virumaal on olukord teistsugune. Seal seisab mitu tuuleparkide arendust kaitseministeeriumi vastuseisu tõttu. See on radarite töö ja raadioluure tõttu tundlik piirkond. Riigikaitse seisukohalt on kaitseministeeriumi konservatiivne lähenemine mõistetav, ent teisalt tuleks leida võimalused ka ettevõtluse edendamiseks.
Seal on tuulte poolest soodsad alad, mistõttu saaks sinna mitmeid suuri tuuleparke luua, mis parandaks kohalikku tööhõivet. Lisaks on näiteks Aidu parki kavandatud Eesti tootja Eleoni tuulikud, mis looks võimaluse tuulikute nn referentsprojekti rajamiseks ja seeläbi tuulikutööstuse eduvõimaluste suurendamiseks. Seega tuleb leida mõistlik tasakaal riigikaitseliste nõuete ja ettevõtluse vajaduste vahel. Selles suunas on ka riigi ja ettevõtjate esindajate töörühm liikunud ja peatselt on loodetavasti nende ühine nägemus konkreetsemat kuju omandamas. Kindlasti on Eesti taastuvenergeetika jaoks hea, kui saab soodsate tuultega alad nagu merealad ja Ida-Virumaa kavandatud tuuleparkide asukohad tõhusalt kasutusse võtta.
Tuuleparkidega seotud vaidlusi on tegelikult veel olnud. Riigikohtus on lahendini jõudnud paar kaasust, kus vaidlustati juba tegutsevate tuuleparkide ehitus- ja kasutuslube. Lisaks on terve rida vaidlusi seotud Tootsi Suursoo kavandatava tuulepargi maa-ala müügiga. Siin on riik läinud uuele katsele, kuulutades välja kõigile avatud enampakkumise, aga osa turuosaliste arvates on enampakkumine kallutatult korraldatud ja annab eelise Eesti Energia kontsernile. Nii et siin võib oodata vaidluste jätkumist, mis iseenesest ei ole tuuleenergeetika arengu seisukohalt hea, kuna uue pargi rajamine lükkub edasi. Kui riik tahab tõsimeeli luua võrdsed võimalused kinnistu omandamiseks ning teenida kinnistu müügilt suurimat võimalikku tulu, siis peab ta ilmselt müügi korralduses korrektuure tegema.
Kas kavandatav gaasiaktsiisi tõus on õigustatud?
Eks see üksjagu arusaamatu samm ole, kui järsult tõstetakse võrdlemisi puhta kütuseliigi aktsiisi. Aktsiisil peaks olema tarbimist suunav mõju. Näiteks kui on tegemist väga keskkonnakahjuliku kütuseliigiga, siis võiks olla põhjendatud selle maksustamine kõrgema aktsiisiga, võrreldes keskkonnasõbralikuma kütuseliigiga. See peaks suunama tarbijaid otsustama keskkonnasõbraliku alternatiivi kasuks.
Maagaasi puhul peaks seega aktsiis olema pigem madal kui kõrge, sest maagaas on fossiilsetest kütustest keskkonnasõbralikumaid. Eestis on maagaasi puhul ajalooliselt toiminud ka julgeoleku argument, et maagaasitarned sõltuvad idanaabrist ja seetõttu oleks ehk targem sõltuvust maagaasist vähendada. Aastate jooksul ongi maagaasi tarbimine pidevalt langustrendis olnud. Samas on kavandatud oluliste gaasiühenduste rajamist Soome ja lõunas Poolaga, samuti rajada LNG-terminal. Kui vahepeal gaasitarbimine marginaliseerub, siis muutub küsitavaks ka selliste suurte infrastruktuuriobjektide tasuvus. Nii et siin ei ole poliitika olnud kõige loogilisem ja üht-teist vajaks ehk ümber mõtestamist.
Energia aastakonverentsil on juttu ka Euroopa Liidu energiapoliitikast – nii eesistumisest kui ka puhta energia paketist. Kuhu liigub või peaks liikuma Euroopa energiapoliitika?
Euroopa energiapoliitika peab hakkama saama globaalsest kliimasoojenemisest tulenevate väljakutsetega ning tagama seejuures Euroopale konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna. Sellega seoses on kolm põhilist trendi: dekarboniseerimine, detsentraliseerimine ja digitaliseerimine (3D). Dekarboniseerimine tähistab suunda suuremale taastuvenergia rakendamisele, et piirata kliimasoojenemist.
Detsentraliseerimine on otseselt eelnevaga seotud – taastuvenergia tähendab reeglina detsentaliseeritud tootmist, mis esitab väljakutse võrkude ülesehitusele. Digitaliseerimine omakorda peaks tooma energiasektoris säästu, tulu ja paremat juhtimist läbi kaasaegsete digilahenduste kasutamise.
Milline võiks olla puhta energia paketi mõju Eestile?
Eks mõju saab segmenditi olema üsna erinev. Näiteks elektrituru ülesehituse osas on Eesti juba üsna kaugele jõudnud ja uus regulatsioon ilmselt meie elukorraldust ses osas väga palju ei muuda. Küll aga aitab see teisi riike järele. Seejuures on Eestil hea võimalus siin äraproovitud lahendusi teistesse riikidesse eksportida. Ses osas loob põnevaid võimalusi hiljuti käivitatud Estfeedi andmevahetusplatvorm.
Elektrituru puhul võib samas näiteks oluline mõju olla nn võimsusmehhanismide regulatsioonil. Euroopa Komisjoni poolt välja pakutud sõnastuses ei tohiks liikmesriigid kasutada võimsusmehhanismide raames selliseid tootmisüksusi, mille CO2 emissioon ületab 550 g/kWh. Meie põlevkivijaamad sellele nõudele ei vasta. Nii et meie jaoks saab olema üsna oluline, kuidas see teema puhta energia paketi menetluses laheneb. Veel võib märkida, et energiatõhususe osas saab Eestil kindlasti palju tegemist olema, et kehtestatavate nõuetega toime tulla. Taastuvenergia osas oleks Eesti huviks, et liikmesriikidel tekiksid selged kohustused taastuvenergia eesmärkide saavutamiseks, mis võimaldaks meil oma ülejäägi osas teiste riikidega kaupa teha.
Kui keeruline sellise paketi elluviimine õiguslikult Euroopa Liidus olla võib?
Kindlasti on see väga keeruline, sest ühest küljest on EL-il 28 liiget, kellel kõigil võib olla oma nägemus. Praegu selgitataksegi Eesti juhtimisel välja liikmesriikide positsioone puhta energia paketi erinevate eelnõude osas ning sellele järgnevad triloogid ehk kolmepoolsed läbirääkimised parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel. Kõike seda veab Eesti kui eesistuja. Eesmärgiks on 18. detsembriks jõuda võimalikult selgete tulemusteni. Sellise masinavärgi puhul on selge, et paljude asjaosaliste vahel tuleb otsida ühisosa.
