Seadus näeb iseenesest ette viivisemäära (VÕS § 113), kuid pooled võivad alati kokku leppida ka sellest erinevas määras, sh kõrgema määra kohaldamises.
Eeltoodust tulenevalt võiks loomulikult küsida, kas kokkuleppelisel viivisemääral on ka mingi piirmäär, mida see ületada ei tohiks? Seadus iseenesest ei määratle täpselt, millist kokkuleppelist viivisemäära tuleks pidada liiga kõrgeks. Viimast peakski täpsustama eelkõige kohtupraktika kooskõlas võlaõiguslikes suhetes kehtivate põhimõtetega. Üldiselt võib öelda seda, et päris piiramatu see kindlasti olla ei saa. Mõistagi tuleb siinkohal rõhutada, et ebamõistliku viivisemäära küsimus tõusetub alles siis, kui üks pool leiab, et kokkulepitud viivisemäär on liiga kõrge. Kui kohaldatava viivisemäära üle vaidlus puudub, siis ei saa muidugi kedagi keelata vastava määra järgi viivist maksmast.
Hiljutine maakohtu lahend (28.03.2012, kohtuasja nr 2-11-17276) täpsustas mõnevõrra ebamõistliku viivisemäära küsimust. Antud kohtuasjas olid asjaolud lühidalt järgmised. Tarbija võttis kiirlaenuettevõtjalt laenu summas 191,73 eurot ning viivisemääraks oli tüüptingimustega lepingus määratud 0,5% päevas ehk 182,5% aastas. Võrdluseks olgu mainitud, et seadusjärgne viivisemäär on käesoleval hetkel 8% aastas. Tarbija ei täitnud oma kohustust raha tagasi maksta. Eelmainitud viivisemäära (0,5% päevas) tõttu oli tarbijal lõpuks tekkinud kohustus tasuda viivist summas 1135,04 eurot (põhinõude suurus oli 191,73). Kohus oligi sellises olukorras sunnitud hindama seda, kas selline kokkuleppeline viivisemäär oli õiguspärane või mitte. Kohus leidis, et see ei olnud õiguspärane.
Sellise kohtu seisukoha osas on oluline juhtida tähelepanu sellele, et antud juhul oli tegemist lepinguga, kus üheks pooleks oli tarbija ning viivisemäär oli kokkulepitud laenulepingu tüüptingimustega. Tüüptingimusteks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu (VÕS § 35 lg 1). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 1 ütleb sisuliselt seda, et ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus on tühine. VÕS § 42 lg 3 läheb veelgi täpsemaks ja loetleb näitlikult juhud, millal tarbijale suunatud tüüptingimus loetakse ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks. Näiteks on tegemist tühise tüüptingimusega, kui välistatakse tingimuse kasutaja seadusest tulenev vastutus, võetakse teiselt lepingupoolelt võimalus kaitsta oma õigusi kohtus, antakse tingimuse kasutajale ainuõigus tõlgendada lepingutingimusi, antakse tingimuse kasutajale õigus nõuda ebamõistlikult suurt tagatist jm. Üks sellistest tingimustest on mh see, kui tarbijast lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist (VÕS § 42 lg 3 p 5). Eelviidatud kohtulahendis lugeski kohus vastava sätte alusel kokkuleppelise viivisemäära ebamõistlikult kahjustavaks. Kohus selgitas täiendavalt, et vaatamata kiirlaenu andmise lihtsustatud korrale ja laenutagatise nõude puudumisele, on viivisenõudega sellises määras tarbija kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust (VÕS § 42 lg 1).
Eeltoodust järeldub see, et liiga kõrge viivisemäära ettenägemise tagajärjeks võib-olla see, et asjaomane säte tunnistatakse kohtus lihtsalt tühiseks ning kohaldatakse seadusjärgset viivisemäära. Seetõttu on mõistlik viivisemäära kokkuleppimisel alati silmas pidada seda, et vastava määra suurust oleks võimalik kohtumenetluses ka mõistlikult põhjendada. Sellisel juhul on oluliselt suurem võimalus saavutada see, et kohaldatakse kokkulepitud ja samal ajal seadusest kõrgemat viivisemäära. Mis puutub eeltoodud kohtulahendisse, siis oluline on kindlasti mainida seda, et olukord on erinev, kui lepingu poolteks on kaks juriidilist isikut. Viimast just põhjusel, et kui VÕS § 42 lg 3 toodud tüüptingimused loetakse tarbijate suhtes ebamõistlikult kahjustavateks, siis majandus- või kutsetegevuses tegutsevate isikute suhtes üksnes eeldatakse, et sellised tingimused on ebamõistlikult kahjustavad. See tähendab seda, et need võivad ka kehtivad olla ning see sõltub juba konkreetsetest asjaoludest ja poole suutlikkusest põhjendada ja tõendada vastava tingimuse asjakohasust antud olukorras. Seega peab tingimust kasutav isik suutma tõendada, et vastava tingimuse kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavapärane, mistõttu ebamõistlikku kahjustamist ei toimu. Seega omab olulist tähendust vastava valdkonna väljakujunenud praktika ja seal kehtivad tavad.
Mart Kägu,
poliitikakujundamise ja õigusosakonna jurist,
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
Artikkel on ilmunud Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Teatajas.
