Kindlustuslepingutega seotud muudatused võlaõigusseaduses
1. oktoobril 2018 jõustusid võlaõigusseaduses (edaspidi – VÕS) mitmed kindlustuslepingutega seotud muudatused.
Jõustuvate muudatuste tulemusena ei tee VÕS enam kindlustuslepingut sõlmida soovivatel isikutel vahet ning lepingut sõlmida soovivale isikule avaldatava teabe sätted kohalduvad nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele (VÕS-i § 428). Lisandub kohustus avaldada kindlustuslepingut sõlmida soovivale isikule ka kindlustusandja töötaja saadav tasu või muu hüve liik, mida ta saab tänu sõlmitavale kindlustuslepingule peale põhitöötasu. Sellised tasud on näiteks tehingutelt või majandustulemustelt makstav tasu.
Muudatusena tuleb alates 1. oktoobrist VÕS-i §-s 428 nimetatud teavet isikutele edastada tasuta paberil või seaduses sätestatud tingimuste täitmise korral muul püsival andmekandjal või veebilehe kaudu, mis ei vasta püsiva andmekandja nõuetele.
Jõustus ka säte, mille kohaselt eespool nimetatud VÕS-i § 428 ei kohaldata VÕS-i § 427 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kindlustuslepingute sõlmimisele. Sellisteks lepinguteks on näiteks edasikindlustuslepingud ja veosekindlustuslepingud.
Alates 1. oktoobrist kaitsevad VÕS-i muudatused varasemast rohkem investeerimisriskiga elukindlustuslepingu füüsilisest isikust kindlustusvõtjat. Nimelt tuleb nüüdsest kord aastas kindlustusandjal teavitada kindlustusvõtjat aasta jooksul tehtud lepinguga seotud tehingutest, osutatud teenustest ja nendega seotud kuludest.
Kindlustuse turustamise mõiste kasutuselevõtmine kindlustustegevuse seaduses
1. oktoobrist kaotati kindlustustegevuse seadusest kindlustusvahenduse mõiste ja selle asemel võeti kasutusele uus mõiste, kindlustuse turustamine. Muudatused on seotud aasta alguses üle võetud Euroopa Liidu direktiiviga, mille eesmärk on kindlustuse turustamise nõuete ühtlustamine erinevates kindlustuse müügikanalites, et tagada klientide kaitse.
Täismahus artiklit saate lugeda Raamatupidamisuudiste äsja ilmunud värskest numbrist (nr 6, 2018).
