Justiitsministeerium esitas kolmapäeval valitsusele võlaõigusseaduse muutmise eelnõu, mis puudutab eeskätt krediitkaardilepingute krediidi kulukuse määra arvutamist, teatas BNS.

Krediidi kulukuse määra arvutamise üks eesmärk on anda enne lepingu sõlmimist tarbijale võimalus krediiditooteid omavahel võrrelda, andes tarbijale teavet tarbijakrediidilepinguga seotud kogukulust aastas. Kavandatud muudatustega on kavas ühtlustada krediidi kulukuse määra arvutamist, nii et krediidi kulukuse määr oleks ka tegelikult võrreldav näitaja, seisab eelnõu seletuskirjas.

Muudatused lähtuvad Euroopa Komisjoni möödunud aastal antud direktiivist, millega soovitakse tagada kõikvõimalike krediiditoodete jaoks selgete eelduste olemasolu olukorras, kus mõni krediidi kulukuse määra arvutamiseks vajalik muutuja ei ole teada. Ühtsete reeglite alusel oleks komisjoni hinnangul krediidi kulukuse määra võimalik arvutada ühetaoliselt ka kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides.

Eesti turul mõjutavad eelnõuga kavandatavad muudatused eelkõige määratud tagasimaksega krediitkaarte ja püsimaksega krediitkaarte, kuid muudatused puudutavad ka näiteks õppelaenude krediidi kulukuse määra arvutamist.

Uue direktiiviga on sisuliselt asendatud varasema direktiivi osa, kus sätestatakse krediidi kulukuse määra arvutamise lisaeeldused, mida kasutatakse, juhul kui krediidi kulukuse määra arvutamise ajal ei tea pooled veel mõnda selleks vajalikku näitajat, näiteks krediidi kasutussevõtmise aega, lepingu kestust, tagasimaksete summat või nende tegemise aega.

Uute reeglite järgi tuleks üheaastast lepingu kestust ja 12 võrdse tagasimakse tegemist krediidi kulukuse määra arvutamisel eeldada nii tähtajatute tarbijakrediidilepingute korral kui ka tarbijakrediidilepingute korral, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta teatud tähtaja jooksul või pärast teatud tähtaja möödumist, mille järel võib krediidi taas kasutusse võtta.

Seletuskirjas märgitakse, et võlaõigusseaduse senine sõnastus on pangaliidu ja liisingühingute liidu andmeil loonud osale krediidiandjatele võlgu jäänud tarbijatele võimaluse tõlgendada seadust nii, et krediidiandjal on õigus leping erakorraliselt üles öelda vaid juhul, kui tarbija on viivituses põhisummaga. Soovides vältida lepingu erakorralist ülesütlemist, on sellise tõlgenduse järgi tasutud makseid ainult põhisumma katteks, kuid mitte intresside katteks.

Osamakse mõiste selline tõlgendus ei ole justiitsministeeriumi hinnangul õige ja eelnõuga on seetõttu kavas muuta selguse huvides ka tagasimakse mõistet.