Olenevalt töökohast ja töö iseloomust puutub enamik inimesi kokku koosolekutega. Üks mu lemmikküsimusi koolitustel kõlab: kas teile meeldivad koosolekud?

Kui sul oleks võimalus küsida oma meeskonnalt ainult üks küsimus – mis peaks peegeldama seda, kui hea meeskond ja töötajad sul on –, siis mis see oleks? Ja kas ikka on üldse olemas sellist ühte küsimust, mis võiks anda vastuse nii keerukale asjale? Selgub, et on.

“Ohjah, ma pean ta vist lahti laskma,” mõtlesin õhtul enne magamajäämist. Ja hommikul otsustasin anda veel ühe võimaluse, kehtestades samal ajal uue eesmärgi ja kontrollmehanismi selle täitmiseks. Selliste mõttemõlgutustega algab koolitaja Raimo Ülavere artikkel läbikukutamise sündroomist.

Tüli saab alguse sõnast. Sõnale järgneb sõna ja varsti tulistatakse juba kogu arsenalist – käiku lähevad “argumendid”, mille eesmärk on püüd teist alandada, rivist välja lüüa, ennast “võitjaks” karjuda. Kumbki ei saa enam aru, kuidas täpselt nüüd sellisesse punkti jõuti. Ja probleem jääb püsti. Tühjast tüli tekitamisest kirjutab oma blogis koolitaja Raimo Ülavere.