Eelmisel nädalal toimus selle aasta oodatuim IPO: börsile läks sotsiaalmeediaettevõte Twitter, kes müüs 70 miljonit aktsiat ning kogus investoritelt 1,82 miljardit dollarit.
Ehkki USAs on meiega võrreldes mõned eripärad, on börsilemineku protsess erinevatel börsidel suuremalt jaolt siiski suhteliselt sarnane.
Kõigepealt tuleks muidugi öelda, et erinevalt Eesti IPO-dest, kus osaleda saavad ka väikeaktsionärid, on USA börside IPO-del eraisikute osalemine üsna keeruline: aktsiaid saavad peamiselt suurinvestorid nagu avalikud investeerimisfondid, riskifondid ja investeerimispangad. Väikeinvestoritest on võimalik märkimisel osaleda vaid IPO-t korraldavate pankade klientidel.
Umbes kaks kolmandikku Twitteri aktsiatest läks 30 investorile, kirjutas The Wall Street Journal. Jaeinvestorid said alla 20 protsendi IPO-l müüdud aktsiatest.
IPO protsess algab siis, kui ettevõte otsustab, et vajab arenemiseks ja tegevuse laiendamiseks lisaraha. Üheks võimaluseks raha kaasata on ettevõtte aktsiate müümine börsil, mille tulemusel muutub ettevõte avalikuks ettevõtteks ehk börsifirmaks. Tegelikult ei ole ettevõtte rahavajadus ainus põhjus, miks aktsiate avalikke esmaemissioone korraldatakse. Põhjuseks võib olla ka see, et ettevõtte rajajad soovivad osa oma tööst rahaks “teha”, mis tähendab, et aktsiaid ei müü ainult ettevõte, vaid ka senised omanikud.
Nii näiteks emiteeris Ekspress Grupp 2007. aasta kevadel toimunud aktsiate avalikuks emissiooniks 2,4 miljonit uut aktsiat, samas kui 2,9 miljonit aktsiat müüs ettevõtte varasem ainuaktsionär Hans H. Luik.
Üheks börsilemineku põhjuseks võib olla ka varasemate investorite surve, kes soovivad oma investeeringutest väljuda ning selleks on IPO parim viis. Näiteks Google´i asutajad Sergei Brin ja Larry Page ei soovinud tegelikult otsingumootorifirmat börsile viia, sest avalik ettevõtte ei saa keskenduda ainult pikaajalistele eesmärkidele, vaid peab mõtlema ka kvartalitulemustele. Google´i sundisid börsile minema aga ettevõtte varasemad investorid, kelleks olid riskikapitalistid.
Minu teada läks börsile investorite nõudmisel ka Tallink, kes sai Citigroupilt laenu vaid tingimusel, et ettevõte viiakse börsile.
Kui otsus avalikuks ettevõtteks saamise kohta on tehtud, otsitakse investeerimispank, kes viib läbi kogu protsessi. Twitteri IPO korraldajaid oli kolm: Goldman Sachs, Morgan Stanley ja JP Morgan Chase.
Enne IPO-t märgitakse maha aktsia esialgne hind ning eeldatav esimene kauplemispäev. IPO lõpliku hinna paneb ettevõte paika selle järgi, kui suur on aktsia nõudlus ning mida arvavad IPO-t läbi viivad investeerimispangad.
Nõudlus Twitteri aktsiate järele oli väga suur, mistõttu tõstis ettevõte märkimishinda mitmel korral. Esialgu oli hinnavahemikuks 17-20 dollarit aktsia, seejärel 23-25 dollarit ning lõplikuks hinnaks kujunes 26 dollarit. Aktsiate järele valitses suur nõudmine ka hiljem, sest esimese kauplemispäeva jooksul kallines aktsia peaaegu kaks korda, ning päeva lõpuks kujunes aktsia hinnatõusuks 73 protsenti.
Ka poolteist aastat tagasi toimunud Facebooki aktsiate vastu oli huvi ülisuur, mistõttu tõstis Facebook nii aktsia hinda kui ka suurendas emissiooni mahtu. Nagu näha, läks Facebook aga liiga ahneks, mistõttu hakkas aktsia hind kohe langema ning IPO hinnani tõusis see alles enam kui aasta pärast börsidebüüti.
Üldiselt loetakse IPOt õnnestunuks siis, kui see märgitakse täis – ehk teisisõnu: kui kõigile müügis olevatele aktsiatele leitakse ostja – ning aktsia hind kerkib esimesel aastal 10-15 protsenti. Kui aktsia tõuseb rohkem, tähendab see, et emissiooni hind oli liiga madal, kui aga aktsia tõuseb vähem või langeb alla IPO hinna, on investorid pettunud, mis ei mõju hästi ettevõtte prestiižile.
Tõnis Oja,
börsianalüütik,
NASDAQ OMX Tallinn profiblogi
