Nii väidab Frans Johansson, Rootsist pärit juhtimismõtleja, kes on üleilmselt tuntud innovatsiooniguru ning muuhulgas ka innovatsiooni valdkonna ühe tuntuima raamatu “Medici efekt” autor. Lugesin tema järgmist bestsellerit “The Click Moment“, mis on üks tore ja ka silmiavav raamat. Millest ta siis räägib.
Esiteks sellest, miks on meil nii raske uskuda, et pea kõikide suurte ja oluliste asjade – pean silmas just edu nii äris kui kultuuris, ent samas ka elus üldisemalt – taga kipub ühe olulisima mõjutajana olema juhus. Raamatus väga põnevate näidetega vürtsitatud põhjustena on viidatud peamiselt ühele asjale: meil inimestena on kalduvus näha mustreid, korrapära isegi seal, kus seda tegelikult pole. Meil on vastupandamatu vajadus maailm enda ja teiste jaoks korrapäraseks, arusaadavaks seletada. Meie aju on treenitud tajuma pigem korrapära kui juhuslikkust. See aitab meil lihtsamalt, turvalisemalt, rahulikumalt elada. Edu saabub ikka palju tööd tehes, eksole. Tee tööd, siis tuleb armastus. Igaüks on oma õnne sepp. Ja need teised ütelused. Ning nüüd siis selgub, et see arusaam võib olla täielik jama…
Justnimelt võib olla jama. Sest Johansson ütleb, et teatud elu valdkondades võib Malcolm Gladwelli maailmakuulaks kirjutatud nn 10 000 tunni reegel siiski kehtida. Ehk reegel, et edu saabub pärast 10 000 tundi harjutamist, asjaga tegelemist. Näide on spordist, tennisest, kus tõepoolest pidavat edu tagama harjutamiste maht (tegelikkuses mitte lihtsalt treenimine, vaid teatud moel treenimine. Aga see on teine jutt.) Ent miks ei tee selline harjutamine meistriks igal alal, miks ühed jäävadki näiteks äris või kunstnikutöös või müügitöös harjutajateks ja teised sööstavad raketina taevasse? Johansson väidab, et nn 10 000 harjutamise reegel kipub kehtima pigem valdkondades, kus reeglid on jäigalt paigas. Tennises on reeglid paigas. Kuidas lööke tehakse – nii on tehtud juba aastkümneid. Vaja on harjutada. Ent harjutamise reegel edu pandina ei kehti valdkondades, kus reeglid on pidevas muutumises.
Kuidas muidu seletada, mismoodi firma, kes kunagi polnud mobiiliturul tegutsenud, võttis esimese turul oldud aastaga turult 75% kasumist. Jutt on muidugi Apple’st ja iPhone’st. Ja teisalt – “harjutaja”, turu valitseja, kellel oli olemas kogu info, varustusvõrgustik, teadmised, oskused jne, vajus mõne aastaga piltlikult öeldes sohu. Nokia. Või võtkem kasvõi muusikavaldkond – millisest loost saab hitt ja millisest mitte? Või võtkem raamatud – miks just autori miljardäriks teinud Harry Potter või kõikidest vampiirilugudest Videviku Saaga kerkisid ülemaailmseteks bestselleriteks? Reegleid pole. Juhus. Muuseas, küsimus siia vahele – kas sinu valdkonnas, ametis, on pigem kindlad reeglid või mitte?
Asi pole aga sugugi nii lootusetu. Midagi saab siiski ka teha siis, kui reeglid pidevalt muutuvad, kui toodete-teenuste eluiga on üha lühem, kui pidevalt vupsab ei-tea-kust välja üha uusi tegijaid-teenuseid-tooteid. Teha selleks, et arvestada juhusega enda tegemistes ning n.ö õnneliku klikk-hetke korral seda enda kasuks pöörata.
Kõigepealt – misasi on klikk-hetk. Johansson kirjeldab sellisena neid väärtuslikke hetki, kus sa tunned end kogevat ja nägevat midagi uut, kui oled valinud tavapärasest erineva teeraja, teed otsuse, mis muudab kõike – isegi kui me sellest sel hetkel ise aru ei saa. Kui vaatad oma elule, või ka organisatsiooni käekäigule tagasi, siis ilmselt leiad selliseid hetki, koosviibimisi, sündmusi, mis kvalifitseeruvad nn klikk-hetkeks.
Kuidas neid hetki suurendada ja neist kasu lõigata?
1. Tõsta silmad palli küljest lahti
Ehk leia, veel parem, planeeri endale aega tegeleda, külastada, avastada, uurida asju, mis ei ole otseselt sinu tööga kuidagi seotud. Ja planeeri ka paindlikkust, viisakalt öeldes. Otse öeldes – tee endale kalendrisse nn molutamise päevi või tunde. Kui sa keskendud 100% ajast vaid ühele asjale, siis ei loo sa endale võimalustki uueks vaatenurgaks, värskeks ideeks, klikk-hetkeks.
2. Kasuta valdkondade vahelisi erinevusi
Ehk teadlikult uuri valdkondi, kultuure ja elukutseid, mis on sinu omast erinevad. Ägedamad ideed ja edukad ärid saavad tõuke valdkondade vaheliselt alalt, kui kokku on pandud kaks erinevat asja. Esimesena meenub siin juhtimiskirjanduse lemmik ja Eestistki käinud Cirque du Soleil (teater ja tsirkus), ent ka iPod (muusika ja arvuti) või ka zumba – populaarne aeroobika, kust segunenud tants ja sport. Muuseas, organisatsioonide seisukohast tähendab see, et teadlikult tuleb luua meeskondi, kus liikmed on pigem erinevad kui sarnased.
3. Anna järgi uudishimule
Rubiku kuubikut mäletad? Mänguasi, mis tegi selle loojast Erno Rubikust Ungari rikkaima mehe. Ja kuubik polnud sugugi põhjaliku analüüsi ja planeerimise tulemus. Sisedisainer Rubik lihtsalt oli järjekindlalt uudishimulik – mismoodi näeb välja struktuur, mis säilitaks oma algse kuju, ent samal ajal võimaldaks muuta objekte, tükke selle sees. 29 aastaselt kuhjas ta ema korteris väiksemad tükid plokkidesse ja ühendas omavahel nii, et kokku moodustus kuubik. Ta väänas ja pööras ja liigutas neid omavahel elastselt seotud tükke ning jõudis lihtsa, ehkki geniaalse lahenduseni, kuidas tükke omavahel ühendada nii, et neid sai vabalt liigutada. Ja siis… värvid peale igale tükile ja oligi kuubik valmis. Ta keeras tükke ja värvid läksid sass ja see oli imeline. Ainult et… ta ei osanud kuubikut enam õigete värvidega kokku panna. Tal võttis aega poolteist kuud, et leida õiged käigud kuubiku kokku panemiseks. Tänapäeval on kokkupanemise rekord kuskil 5 sekundi juures.
4. Väldi oodatavat lahendust
Johansson kirjeldab superkokk Marcus Samuelssoni, kes konkureeris president Obama riigilõuna valmistamiseks koos 15 teise superkokaga (lõuna anti India peaministri auks). Traditsiooniliselt, juba üle 100 aasta on selle valmistamisel võetud aluseks Prantsuse-Ameerika köök ja selle saadused. Samuelsson jõudis aga järeldusele, et konkureerides teiste kokkadega samadel alustel on tema võiduvõimalused 1/16-le. Niisiis… hülgas ta Prantsuse-Ameerika köögi ja tõstis oma võimalusi valides menüü aluseks India-Ameerika köögi, kohandades seda ka teadmisega, et peaminister on taimetoitlane ning lisades saaduseid Michelle Obama aianurgast. Ja ta võitis, olles tegelikult tõstnud oma võimalusi 50/50-le – India-Ameerika köök versus Prantsuse-Ameerika köök (muuseas, Prantsuse köögi üks alusmaterjale on väidetavalt liha).
Johansson kirjutab ka sellest, kuidas suurendada klikk-hetkede tekkimist n.ö tähenduslike panuste tegemisega.
1. Tee palju panuseid
Pablo Picasso tegi rohkem kui 50 000 tööd oma eluaja jooksul, mõnede arvates isegi enam. Mõeldes sellele, kui palju hinnatud töid ta tegi ning paigutades need proportsionaalselt kõigi tehtud tööde sekka, siis väga suur osa töödest oli … inglise keeles crap. Tehes palju töid, suurendas Picasso õnnestunud tööde arvu tõenäosust. Sama kehtib palju-paljude valdkondade, tegevuste, inimeste puhul. Võtkem näiteks Rovio, kuulsa Angry Birds mängu looja. Tõenäoliselt oled sa ise või keegi sinu kodustest (eriti kui sul on lapsed :-) ) seda mänginud. Roviot viimase kuue-seitsme aasta jooksul saatnud üleöö edu on töönud neile miljardeid. Ent samas kestis üleöö edu saabumine kaheksa aastat – Angry Birds oli nende 52 mäng…
2. Minimiseeri panused
Edule viiv klikk-hetk ja sellesle järgnenud edukas panus ei tähenda tuhandete eurode panustamist. Vastupidi, Johansson väidab, et raha ja eduka panuse vahel pole korrelatsiooni. Suure raha investeerimine võib tuua olulise efekti, kui suudad panustada täpselt ja õigesti kohe alguses. Ent selle juhtumine on üsna ebatõenäoline. Hoopis tõenäolisem on see, et paned suure raha lihtsalt magama asja peale, mis piltlikult öeldes ei hakka kunagi lendama ning satud nn sunk-cost-fallacy sündroomi. Ehk teisisõnu, olles juba niipalju raha kulutanud on sul ka raske kulusid kinni panna ja projekti lõpetada. Seega, küsimus on: kuidas võimalikult väikeste kuludega teha üks tubli katse?
3. Võta ette väikseim ja konkreetseim samm
Mis on konkreetne ja samas mitte liiga suur samm, et ideed testida? Iva on selles, et pole vast mõtet teha liiga suuri ja detailseid plaane. Vaid selle asemel teha konkreetne ja täpne samm. Mille tulemusena saab hinnata, kas tasub sellega edasi tegeleda või mitte.
4. Arvuta välja talutav kahju, mitte võimalik tulu investeeringust
See käib tavapärase loogika vastu. Ent on samas kooskõlas juhuse rolliga edus. Tuleviku ROI (Return on Investment) arvutamine on sageli tegelikult hiromantia – olud muutuvad sellise kiirusega, et tänaste teadmiste, tingimuste pealt tuleviku rahamägade ennustamine on heal juhul vaid unistamine. Halvemal juhul võib see viia aga soovunelmate loomiseni, mille tagajärg võib olla kas potentsiaalika idee tapmine või kehav ideesse raha uputamine.
Johansson kirjeldab veel mitmeid põnevaid teemasid. Misasjad on näiteks komplekssed jõud, mille meelevalda sinu idee võib sattuda ning kuidas seda ära tunda. Muuseas, see juhtub siis, kui sa ise ei saa arugi, miks ja kuidas su idee on järsku tiivad saanud… Ja kuidas siis panuseid kahekordistada, kui on näha idee õhkutõusu.
Muuseas, kui palju on juhust selles, et sa seda artiklit lugema hakkasid ja lõpuni jõudsid?
