Euroopa Keskpanga nõukogu otsustas hiljuti, et varaostukava laiendatakse alates märtsist 60 miljardi euroni kuus. Lõviosas hakkavad euroala keskpangad täiendavalt emiteeritava raha eest ostma riikide, agentuuride ja üleeuroopaliste institutsioonide võlakirju. Oste hakkavad tegema kõik euroala keskpangad ja Euroopa Keskpank. Iga keskpanga ostetavate võlakirjade maht kujuneb välja vastavalt tema osalusele Euroopa Keskpangas. Riikide keskpangad keskenduvad ostukava raames eelkõige oma riigi võlakirjadele. Eesti valitsus võlakirju emiteerinud ei ole ja seetõttu ei saa Eesti Pank neid osta.
Mitme arvamusavalduse järgi on Eesti valitsusel just nüüd õige aeg võlakirju emiteerida, kasutamaks ära võimalust, et euroala keskpangad ja Eesti Pank sealhulgas asub neid kokku ostma. Jääb mulje, et nende arvajate meelest on see just kui maas vedelev raha, mis tuleks kiiresti üles korjata ning loota, et keegi ei näe ja ära kulutada. Euroala keskpangad hakkavad varasid ostma inflatsiooni turgutamiseks, aga mitte valitsuste eelarvekulude kasvatamiseks. Möödunud buumiaegadest on paljudel eestlastel veel meeles, mida tähendab põhjalikult läbimõtlemata soodsa laenu võtmine. Selliseid laenuotsuseid ei tohiks ka riigi tasemel teha sellepärast, et laenuraha muutus odavamaks.
Kõige olulisem põhjus, miks keskpankade võlakirjade ostmine ei tohiks mõjutada eelarvepoliitikat, peitub siiski eelarvepoliitika enda eesmärkides. Üldiselt aktsepteeritakse seisukohta, et valitsus ei peaks majandustsüklit eelarvepoliitikaga võimendama, vaid püüdma seda tasandada, et majandusareng oleks stabiilsem ja kestlikum. Stabiilsuse näitena on tehasele kasulikum kasvatada oma äri vaikselt ja jõukohaselt, sest heal ajal töötajate suurel hulgal kiirkorras palkamine on kallis ja ka halval ajal vallandamine on kallis. Samuti on see valulik ka linnale, kus tehase töötajad elavad. Majandustsükli tasandamine tähendab omakorda, et headel aegadel peaks valitsus kulutama vähem kui teenib, et halvematel aegadel oleks võimalik kulutada teenitust rohkem. See on kirja pandud nii Euroopa Liidu eelarvepoliitika reeglitesse kui ka Eesti seadustesse. Seega on mõtet võtta suurt laenu kohe kulutamiseks vaid juhul, kui majanduse käekäik on väga vilets. Möödunud majanduskriisi ajal oleks võinud kaaluda suurt laenu, kuid tol ajal ei olnud Eesti riik mäletatavasti suure laenu saamiseks piisavalt usaldusväärne. Lisaks majandustsükli silumisele peaks valitsus kindlustama oma eelarvepoliitikaga ka riigi usaldusväärsuse, et meil oleks võimalik vajaduse korral raha laenata ja halvemad ajad paremini üle elada.
Praegu on Eesti majanduse ja eelarvetulude laekumise tsükliline seis selline, et Eesti Panga ja Euroopa Komisjoni hinnangul peaks valitsus kulutama isegi vähem, kui ta jooksvatelt tuludelt teenib. Samas arvavad Eesti eelarvenõukogu ja rahandusministeerium, et väike eelarvepuudujääk on praegu talutav. Keegi ei ole aga arvanud, et valitsus peaks kulutusi ja eelarvepuudujääki oluliselt suurendama, kuna see viiks riigi majanduse tasakaalust välja ja võiks Eestile tulevikus probleeme tekitada. Seejuures tuleb meeles pidada, et rahvastiku vananemine ja eurotoetuste vähenemine tekitab tulevikus nagunii raskusi Eesti eelarvele.
Euroopa Keskpanga nõukogu tõi oma otsust põhjendades ühe riskina välja, et varaostukava võib vähendada valitsuste soovi teha struktuurseid reforme ja parandada eelarvepoliitikat nii, et see mahuks Euroopa Liidus kokku lepitud raamidesse. Kui nii peakski juhtuma, siis kahaneb keskpankade varaostukava tõhusus tunduvalt, sest majanduste kasvuvõimekus väheneb.
Lisaks eeltoodule on veel mitu tehnilist põhjust, miks euroala keskpangad, sealhulgas Eesti Pank ei saa võimalikku valitsuse emiteeritavat võlga endale osta ja miks valitsusel ei ole mõtet kiirkorras võlakirju emiteerida.
Nimelt on Euroopa Liidu aluslepingutes kirjas, et keskpankadel on keelatud valitsusi rahastada. See tähendab muu hulgas ka seda, et keskpankadel on keelatud osta võlakirju otse valitsustelt. Kui valitsus tahab võlakirju emiteerida, siis peab need esmalt ära ostma erasektor. Alles pärast seda võib keskpank neid järelturult osta. Teadmine, et keskpank hakkab järelturult võlakirju ostma, aitab ilmselt suurendada erasektori huvi võlakirjade vastu. Kuid selleks, et vältida vastuolu valitsuse rahastamise keeluga, on euroala keskpangad seadnud lisapiiranguid riigi võlakirjade ostmisele järelturult. Näiteks peavad võlakirjad olema piisavalt kvaliteetse reitinguga, ühegi võlakirja emissioonist ei tohi osta üle 25% ja ühegi emitendi võlakirju ei tohi osta rohkem kui 33%. Üldjoontes peab valitsus võlakirju emiteerides eelkõige toetuma siiski erasektori huvile valitsuse võlga osta.
Euroala keskpangad kavatsevad võlakirju portfellis hoida kuni nende aegumiseni ehk ajani, kui võlakirja emiteerija peab võla tagasi maksma. Eeldades, et aegumise ajaks on olukord euroala majanduses paranenud ja ostukava lõppenud, tuleb valitsusel võlakirja tähtaja lõppedes leida raha, et võlg tagasi maksta. Eesti puhul tekiks kohe kaks küsimust: kas ka siis on võlakirjaturu olukord nii soodne ja kas me oleme valmis kulutama märgatava osa oma eelarvest võla tagasimaksmisele koos intressidega?
Tehnilise poole pealt ei ole vähetähtsad ka Eesti ja Euroopa eelarvepoliitika reeglid. Nende reeglite kohaselt ei või eelarvekulusid järsku laenurahaga suurendada, sest eelarve peab olema üle majandustsükli tasakaalus. Kui reeglite vastu ühel aastal eksitakse, tuleb vead korrigeerida järgnevatel aastatel.
