Head ettevõtjad, Eesti Tööandjate Keskliidu liikmed,
oma kõnet tööandjate keskliidu üldkoosoleku jaoks hakkasin ette valmistama juba nädalapäevad varem. Igal korral alustasin esimest lõiku sõnadega – „olukord Eesti poliitikas tekitab vastakaid mõtteid“. Lõpuks, kui kõik südamel olnu kirja sai, pean alustama sõnadega – olukord Eesti poliitikas ja majanduses tekitab külmavärinaid.
Kui koroonakriisist väljus Eesti riik tervikuna suhteliselt kiiresti ja väiksemate kaotustega kui mitmed teised riigid, siis viimase kahe aasta jooksul oleme näinud mitmeid hirmutavaid anomaaliaid. Kõigepealt Euroopa Liidu kõige kõrgemad inflatsiooninäitajad. Mõistus keeldus uskumast, kuidas on võimalik jätkata elu olukorras, kus aasta võrdluses hinnad kallinevad 25%!! Oli päevi, kus energiahinnad lõid iga päev uusi rekordeid ning, kui riik ulatas abikäe eraisikutele, siis ettevõtjatel tuli see kõik kuidagi oma kuludesse ära mahutada. Mitte kõigil ettevõtjatel polnud üldist elukallinemise tõusu arvestades võimalik seda kõike klientidelt tagasi küsida.
Kui inflatsiooninumbreid jagasime lõunanaabritega üsna samal tasemel, siis paraku ainsa Euroopa Liidu liikmesriigina on just Eestis majandus olnud languses kuus kvartalit järjest. See on kauem kui suure majanduskriisi ajal 2009. aastal. Mitmete sektorite toodangumaht ja seeläbi ka eksport kukub nagu kivi, alanud on pankrotid ning massilised koondamised. Üle ei jää mitte ainult madala haridustasemega tööjõudu, vaid ka noori, hea ettevalmistusega inimesi.
Ka laenuintressid on tegemas ajalooliseid rekordeid, Euroopa Liidu kestlikkust puudutav seadusandlus on lisamas täiendavaid koormiseid või piiranguid pea kõigile ettevõtetele, Ukraina sõda hoiab üleval oluliste toorainete hindasid ning kõige lõpuks – tuge pole oodata ka välisturgudelt, sest inflatsioon ja intressitõusud räsivad nii Rootsit, Saksamaad kui mitmeid teisi kaubanduspartnereid.
Kui kõik eelnev ühe korraga silme ette manada, on pilt päris pessimistlik – ehk isegi üks lootusetumaid olukordi, kust enamik ettevõtjaid end leida võib. Pessimismi üks tunnuseid on aga ka usk, et alati saab veel hullemaks minna – ja siinkohal jõuamegi selleni, mida teeb ettevõtluse jaoks valusas olukorras Eesti riik.
Alustades tagantpoolt ettepoole, siis vaatamata süvenevatele negatiivsetele trendidele majanduses, on riik eelevatel aastatel jätkanud avaliku teenistuse palgatõusudega. Ma ei räägi siinkohal õpetajatest ja päästjatest, kes alati esimesena kõne alla tulevad. Räägin tavalisest kontoritöötajast, keda riigi ja riigiettevõtete palgal on ohtralt ning kelle palgatõusud veavad üles ka erasektori palgaootuseid. Ja nii tulebki inimeste säilitamiseks kasumi arvelt maksta ikka rohkem ja rohkem, kuigi tööviljakus ja töökoormus on samad. Sest mil moel sa selgitad oma inimestele, et palgatõusu ei saa, samas kui Eesti keskmine palk teeb pööraseid rekordeid ja poliitikud räägivad sellest, et miinimumpalk peaks olema sama kõrge kui keskmine palk. Olen kindel, et sellised avaldused on märk sellest, et gümnaasiumi nn nõrga matemaatika õppekava negatiivsed viljad on jõudnud ka valitsusse.
Kui info riigieelarve halvast seisust sai avalikuks, siis riigi suurt kokkuhoiupoliitikat alustati ehituse ja infrastruktuuriprojektide pausile panekuga. Tööta pole mitte ainult Soomes tööl käinud „Kalevipojad“, vaid ka rohkelt kitsa valdkonna spetsialiste nii ehituses, projekteerimises kui teedeehituses.
Aga loomulikult saab asi veel hullemaks minna ning nii ongi kevadest saadik olnud valitsuse kommunikatsioonis kõige levinumaks sõnaks „maksud“. See on nagu imeravim, mis aitab kõige puhul. Usun, et ka kõige lihtsamal Eesti elanikul tekib ühel hetkel küsimus, et kust tuleb see raha, millest makse maksta ning kuidas saab maksutõus raha juurde tekitada kui samal ajal tulud ei suurene, vaid pigem langevad? Aga poliitikuid see ei sega – eelarvekõneluste ainus teema on olnud maksud. Kuhu saab makse lisada, millises sektoris saab neid tõsta, kellelt kasum tuleks üldse ära võtta.
Kuulates valitsuse liikmete avaldusi teemal, et „ettevõtetel on ka aeg nüüd panustama hakata“, tahan küsida, kas tõesti oleme jõudnud olukorda, kus meil on valitsuses inimesed, kes ei saa majanduse toimimise põhialustest aru? Kui eelteismeliselt küsida, kust tuleb raha, siis võib kuulda vastust, et „raha tuleb seinast“. Kust raha aga seina ehk pangaautomaati saab, ei ole päris selge. Hetkel on seis selline, et riigieelarvet panevad kokku inimesed, kes tunduvad arvavat, et raha tuleb Excelist. Ja kuidas ta sinna Excelisse saab, seda päriselt ei teagi.
Teine meediakajastustes silma torganud lause oli see, kus viidati vajadusele, et ettevõtted ja pangad peavad hakkama oma kasumilt makse maksma. Kuna siinolijatele ei ole vaja hakata selgitama , mil moel see maksustamine juba toimub, siis rõhutaksin pigem seda lauseosa – ettevõtted ja pangad. Nagu oleks pangad midagi, mis muust ettevõtlusest radikaalselt erineb. Jah loomulikult, finantsasutustena on neil rohkem nõudeid ja piiranguid kui mistahes muul ettevõtlusvormil, aga ka pangad kui ettevõtted kuuluvad kellelegi ja ka nende eesmärk on omanikele kasumi teenimine.
Lisaks kõigile juba tänaseks nagu nipsust kehtestatud maksutõusudele tekitab just viimastel päevadel kuuldu tõsist hirmu – kas tõesti jõuame Eestis selleni, et riigi tasemel langetatakse otsuseid, kes ja millal on või võib olla finantsiliselt edukas? Mõistan, et oleme Eesti elanikena ise need rahvaesindajad riigikogusse valinud ja teinud seda kusjuures korduvalt. Jah, oleme osalt ka ise kodanikena vastutavad selle eest, millised inimesed hetkel Eesti jaoks kõige olulisemaid otsuseid langetavad – aga ka kõige pöörasemad meist ei osanud ilmselt uneski ette näha, et kõik viimased koalitsioonid hulluvad kollektiivselt. Et ellu viiakse kõigi koalitsioonipartnerite soovid ja tahtmised pea maksimumi tasemel. Kui kulutatakse, siis pannakse gaas põhja ja jagatakse raha kõigile, ka neile, kes ei küsi. Või kui maksustatakse, siis kõike, mis hingab ja liigub.
Üks, millega valitsuskoalitsioonid ei ole tegelenud, on olnud majanduse konkurentsivõime edendamine. Või õigemini majanduse arengule sobiva keskkonna loomisega. Ettevõtjad saavad majanduse kasvatamisega ise hakkama kui maksukeskkond on stabiilne ja ettearvatav, kui tööjõuturul on piisavas koguses sobiva haridusega inimesi ning ettevõtlust ei takistata liigsete normide, kohustuste ja bürokraatiaga.
Ettevõtluse toetamine ei ole riigi poolt toetuste maksmine. Ettevõtluse toetamine on see, kui riigi esindajad saavad aru, mis võimaldab Eesti inimeste heaolu kasvatada ning kõrvaldab selle teelt mõttetud takistused. Maksud on meede, mitte võimalus, ning riigis, kus elatakse ainult maksude tõstmise abil, ei ole lootustki, et elanike elujärg hakkaks paremaks minema.
Siia lõppu toon ära tööandjate 2022. aastal kirja pandud manifesti 4 peamist ootust erakondadele ja riigijuhtidele:
- Eesti riik vajab pika vaatega strateegilist juhtimist.
- Heaolu kasvu toob majanduse tootlikkuse ja lisandväärtuse kasvatamine.
- Hästi elame vaid tarkade ja tervete töötajatega.
- Targalt juhitud rohepööre avab majanduses uusi võimalusi.
Aasta on möödas – kuidas meil Eestis nendes küsimustes läheb, jätan kõigi teie otsustada. Ma ise täiendaks eeltoodut veel ühe üleskutsega:
Kaugeleulatuvaid otsuseid ei tohi teha lühinägelikult.
Just selleks ongi vaja seadusloomes väljatöötamisplaane ja kooskõlastusi, et näha seoseid ja vältida kiirustamisest tulenevaid vigu. Kui ettevõtte tasandil tehtud valeotsus mõjutab üksikutest inimestest kuni mõnesajani, siis riigijuhtide vildakad otsused on juba kaasa toonud eelarvekaose, mis jätkuvalt avaldab mõju kõigile meile. Iga päev. Ja mitmeid aastaid.
Tööandjate keskliidu üheks olulisemaks rolliks on pakkuda ettevõtjatele võimalust hoida kokku, et teha koos paremaid otsuseid nii oma ettevõtetes kui ka kogu Eestis.
Aitäh, et olete meiega!
