Heidame esmalt pilgu ajalukku. 1975. aastal oli brittide ees sarnase kaaluga valik: kas jääda Euroopa Majandusühenduse liikmeks või mitte? Toona oli jah-sõna andjaid 67% hääletanutest, valimisaktiivsus oli 65%.
Peagi näeme, kas saareriigi elanikud kordavad oma jah-sõna ja jäävad EL-i või otsustavad seekord Euroopale selja keerata. Seejuures võib otsus tulla emotsioonidel põhinev, sest kuigi 65 miljoni elanikuga riik on üliolulise valiku ees, kurdavad nii „jah“ kui ka „ei“ leeri pooldajad, et debattides ei ole olnud piisavalt fakte, mis aitaksid inimestel informeeritud otsust langetada.
Otsust küsimuses, mis määrab nende riigi ja laste saatuse järgnevateks aastakümneteks ja mis on referendumil sõnastatud nii: „Kas Ühendkuningriik peaksid jääma Euroopa Liidu liikmeks või Euroopa Liidust lahkuma?“
Mida lahkumine brittidele tähendaks?
Referendumil „jah“ või „ei“ vastust kaaludes on esimene küsimus, kas EL-ist välja astudes saab Suurbritannia majanduskasv olema tugevam või nõrgem, jätkusuutlikum või haavatavam? Praegu on Suurbritannia üks neist EL-i riikidest, kus majandus kasvab. Ennustatakse, et brittide EL-ist lahkumine, mis toob muu hulgas kaasa 500 miljoni tarbijaga siseturust ilmajäämise, viib riigi majanduslangusesse. Vähe sellest – juba lahkumise hirm on teinud oma töö ja näiteks IMF langetas tänavu kevadel Suurbritannia selle aasta majanduskasvu prognoosi 2,2%-lt 1,9%-le.
Lahkumise pooldajad on argumendina välja toonud, et selle sammuga pääseks Suurbritannia EL-i ühisesse eelarvesse panustamisest ning et Euroopa Liit vajab britte rohkem kui britid Euroopa Liitu. Samas on tulu, mille britid ühisturu liikmena ja EL-i poliitikakujundamises kaasarääkijana saavad, suurem kulust, mis ühisesse eelarvesse läheb.
Teine oluline küsimus on see, kuidas aitab Suurbritannia lahendada Euroopas endiselt kuuma teemana püsivat sisserändekriisi – nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis.
Kolmanda teemana võiks arutleda, kas Suurbritannial on suurem mõju iseseisvalt või EL-i liikmena. Siingi aitavad laiemat pilti näha numbrid, täpsemalt SKP maht. Mullu oli USA ehk maailma suurima majanduse SKP ligi 18 miljardit dollarit, EL-il ilma Suurbritanniata 13, 4 mld, Hiinas 11,4 mld. Brittide SKP oli 2015. aastal 2,8 mld dollarit, vähem kui Saksamaal (3,4 mld).
Mis juhtub, kui britid otsustavad EL-ist lahkuda?
Referendumi „ei“ tähendab tegelikult seda, et Suurbritannia ei lahku kohe, vaid püsib liidus seni, kuni kestavad väljumisläbirääkimised. Nende kestuseks on EL-i lepingute järgi lubatud kaks aastat, vajadusel ka kauem. Seni kuni läbirääkimised kestavad, panustab Suurbritannia endiselt ka EL-i ühisesse eelarvesse.
Kui lahkumisläbirääkimised tõesti peaksid algama, siis kuidas mõjub see ülejäänud 27-le liikmesriigile? On ju Prantsusmaal, Saksamaal, Rootsis, Itaalias ja Hispaanias üsna tugevad euroskeptilised liikumised, kes võivad brittide lahkumisvõimalusest innustust saada.
Millised on mõjud teiste EL-i riikide majandusele?
Royal Bank of Scotlandi kümnel kriteeriumil (otsesed välisinvesteeringud, eksport, pangandus jms) põhinevas analüüsis viidatakse, et Ida-Euroopa riikidele peaks mõju olema väike, aga suurim mõju ilmneb Küprose ja Kreeka jaoks. Ka Iirimaal on Suurbritanniaga ajalooliselt välja kujunenud tugevad kaubandussuhted, samuti on need riigid seotud finantsteenuste kaudu. Loomulikult pole loetelu riikidest siinkohal ammendav.
Millisel seisukohal on USA?
Kui USA president Barack Obama tänavu aprillis Suurbritanniat külastas, rõhutas ta, et kahe riigi aktiivse kaubavahetuse jätkumiseks on oluline, et Suurbritannia jätkaks EL-i liikmena. Euroopa Liit on USA kaupade ja teenuste suurim sihtturg ning Suurbritanniasse suundub ameeriklaste EL-i suunalisest ekspordist suisa neljandik.
Niisiis, kaalul on palju. Kaalul on Suurbritannia tulevik ja heaolu. 23. juuni hääletustulemused näitavad, millisena soovivad britid näha oma riiki, kuidas tahetakse suhelda oma naabritega ja ülejäänud maailmaga, kuidas plaanitakse tagada majanduskasvuks sobiv keskkond, sh ekspordivõimalused ja kas Suurbritannia tahab tulevikule vastu minna üksi või osana laiemast piirkondlikust ühendusest.
