Maksuhaldurite koostöö vajas tollal õiguslikke aluseid ettevõtjate suurema liikuvuse tõttu. Maksuametnikul ei ole niisama asja teise riigi territooriumile. Globaliseerumise hoog on loomulikult aina kasvanud. Maksude aina agressiivsem planeerimine tekitab täna maksupoliitikutes juba sama palju õudu kui „Impeeriumi“ pealetung vastupanuvõitlejates. See ei hävita küll terveid planeete, kuid paneb lihtsa inimese või ettevõtja võrdlemisi nigelasse olukorda.
Juhul kui riigid ei saa arvestada planeeritud maksutuluga, võib olla lihtsaks lahenduseks tühjendada nende rahakotti, kellel ei ole võimalik oma elu- või tegevuskohta muuta ega tulu vaiba alla lükata. Veidi õiglasem lahendus on anda maksuhalduritele parem ülevaade maailmas toimuvast.
Euroopa Liidu piires lepime maksuhaldurite koostöö, sealhulgas teabevahetuse üksikasjad kokku halduskoostöö direktiivis. OECD klubi liikmena teeme seda maksuasjades vastastikuse haldusabi konventsiooni ja maksulepingute kaudu.
Kõige kuumemaks sõnaühendiks on viimastel aastatel saanud automaatne teabevahetus. See on selline proaktiivne teabevahetus, kus kõik saadavad kõigile pidevalt teavet, ilma et keegi seda küsiks. 2015. aastast hakkasime Euroopa Liidu liikmesriikidele sellisel viisil saatma teavet nende inimeste siin saadud palkade, pensionide, kinnisvaratulu ja juhatuse liikmete tasude kohta. Vastu saame enda inimesi puudutavaid numbreid. Enne seda olime põgusalt, kuid edukalt kätt harjutanud teabe vahetamisega hoiuseintresside kohta.
Lausa viirusena hakkas automaatne teabevahetus levima Ameerika Ühendriikide FATCA tuules. Umbes nagu järjed 1977. aasta filmile, rääkimata animafilmidest.
Tänaseks ei ole enam pääsu järgmisel (juubeli) aastal algavast teabevahetusest, mille käigus saab maksu- ja tolliamet teada meie kõigi välismaa pankades avatud mis tahes pangakontode seisu. (Maksuametnik ei saa loomulikult konto väljavõtet, ainult aasta lõpu seisu kujutava numbri, millest võib aga võib ka mitte teha järeldusi võimaliku maksukohustuse varjamise kohta.) Vähemalt selliste pankade, mis asuvad Euroopa Liidus või riigis, mis on ühinenud OECD üleskutsega ja kelle klient on osanud end Eesti maksuresidendina tutvustada.
Teabevahetuse täpne võrgustik selgub lähiajal ning avaldatakse OECD veebis. Arv on muljetavaldav, ühendades vähemalt tuhandet teabevahetuse liini. Tegemist on väga tundliku teabega, mistõttu suhtutakse siin andmete kaitsmisse väga tõsiselt.
Väljaspool Euroopa Liitu oleva riigiga vahetame teavet vaid juhul, kui OECD läbiviidud analüüs näitab, et selles riigis on andmekaitse tagatud. 2017. (juubeli) aasta näeb kõigi ootuste kohaselt ka maksuhaldurite siduvate eelotsuste ja ka suurkontsernide aruandluse teabevahetuse algeid. Eesti valitsus on heaks kiitnud seaduseelnõu, mis selleks õigusliku aluse annab. Teabevahetus ei piirdu Euroopa Liidu liikmesriikidega, kuid halduskoostöö direktiiv on võetud õiguslikuks vundamendiks.
Maksuhalduri siduv eelotsus on, tsiteerides iseennast, maksustamisalane rätsepaülikond, mille on maksuhaldur õmmelnud just konkreetse maksumaksja tarvis. Teabevahetus puudutab selliseid ülikondi, milles on näha galaktika jälgi. Ehk milles käsitletakse Eesti piire ületavaid tehinguid, tehingupartnereid või muid seoseid mõne välisriigiga. Teabevahetus on maksu- ja tolliameti töö, ettevõtjatel jääb üle vaid sellega arvestada. 2017. aasta lõpuks peame olema vahetanud teavet kõikide eelotsuste kohta, mis alates 2012. aastast on antud. Meil on neid lausa 46.
Suurkontsernidele aga pannakse eelnõuga täiendavaid kohustusi. Huviorbiidis olevad ettevõtjate grupid on sellised, kelle kogutulu on üle 750 miljoni euro aastas. Meil peaks maksuhalduri hinnangul olema sellise suurusega suurkontserne kümne ringis. Tavapärastest raamatupidamisandmetest tuleb suurkontsernidel välja otsida maksuhalduritele veidi rohkem huvi pakkuv teave – näiteks kui palju on makstud tulumaksu, saadud kasumit, kui suur on aktsiakapital, millega kontserni liikmed (ametlikult) tegelevad ning kui palju on neil (ametlikult) töötajaid palgal.
Esimene aruanne 2016. aasta numbrite kohta tuleb kokku saada juba 2017. aasta lõpuks, et maksuametnikud saaksid andmeid 2018. aasta kevadel omavahel jagada.
Ja nagu ei vaibu ilmselt „Tähtede sõja“ fenomen, ei jää ka siinne viimaseks uudiseks Euroopa Liidust või G20 riikidelt. Makse ju siiski maksab maksta ning just riigis, kus toimub kasumit loov tegevus.
