Mõnigi ettevõtja on nõudnud, et pankrotiga seonduvate probleemide korrastamiseks peaks jõuliselt sekkuma riik, kuid asjale võiks läheneda ka teisest küljest. Tõuge muudatusteks peaks tulema ettevõtjatelt ja olema seotud tihedalt usaldusliku ärikultuuri arenemisega.
Pankrotikultuuri negatiivseid ilminguid tuleks tõsiselt võtta, kuna nende mõju kogu ärikliimale on suur. Üheks näitajaks, et miski on mäda, on raugenud pankrotimenetluste kõrge osakaal. Kui aastatel 2006-2009 jõudis pankrotiotsuseni ja reaalse vara jagamiseni pea pool kõigist pankrotimenetlustest, siis mullu vähem kui 30 protsenti. Valdav osa pankrotimenetlustest Eestis täna raugeb, sest ettevõtted on nii varatud, et seda ei jätku isegi pankrotihalduri tasuks. Tihti on küsimus selles, et ärimees on raha kantimisega püüdnud kindlustada, et võlausaldajatele või palgata töötajatele jääksid tühjad pihud.
Hiljutine Riigikohtu otsus juhtis tähelepanu põhilistele printsiipidele – ettevõtjatel tuleb enda maksejõuetust õigesti hinnata ja õigeaegselt teisi kahjustamata tegutseda. See peaks olema üks ärikultuuri alustalasid.
Eesti kultuuri osaks on ka, et kui ettevõttel on kehv seis, siis hoidub ta sellest aru andmast. 2012. aastal pankrotistunud ettevõtetest 205 ettevõtet (41,4%) ei saanud viimase 4-5 aasta jooksul kordagi Krediidiinfolt krediidireitingut väheste või puudulike andmete tõttu. Krediidinfo ei soovita sellistele ettevõtetele krediiti pakkuda.
Teatavasti peavad ettevõtjad aruandeid esitama ka juhul, kui tegevust ei toimugi, rääkimata miinusmärgiga töötamisest. Andmete esitamata jätmine on lihtsalt tavaks. Probleemidele tuleks hakata ausalt otsa vaatama, salatsemine ei tekita usaldust.
Eks ole põhjust kuri olla, kui äripartner jätab maksmata ja laseb oma äri põhja, et alustada uue firmaga. See ei tähenda aga, et ise peaks samamoodi käituma. Ettevõtluses on märgata hoiakut, et pankrotis on alati keegi süüdi, enamasti keegi teine. Kui ettevõtete juhid panustaksid rohkem oma krediidipoliitika arendamisele ja kasutaksid taustainfot, oleks ka maksejõuetuse laviine ja pahameelt vähem.
Kui ettevõtluses leidub neid, kes väidavad, et ülaltoodud käitumist soosib süsteem ja maksejõuetutel ettevõtetel on liiga lihtne tekitada uusi võlgu või vara ettevõttest välja kantida, siis samamoodi soosib seda üldine pankrotikultuur.
Käitumisviis raskuste korral on heaks mõõdupuuks, mis masti ettevõtjaga on tegu ning mil määral võib teda usaldada. Sama on märkinud ka Swedbanki juht Priit Perens.
Olen veendumusel, et ebaväärikatele, veel enam pahatahtlikele ja ettevõtluskeskkonda kahjustavatele ettevõtjatele tuleb anda märku, et pankrotiga vassimine vähendab usaldusväärsust ja on piisav põhjus koostööst loobumiseks. Vaid nii saab pankrotikultuuri parandada.
Ettevõtjad peaksid näitama, et pole sobilik, kui mõne turul tegutseja jaoks on pankrot korduvalt lihtsalt osa äriplaanist. Pankrotioht on tavaliselt ette näha ja sellega tuleks rohkem arvestada.
Kui sellised seisukohad ettevõtluses levivad ja pankrotikultuur paraneb, võib hakata ka laiemalt diskuteerima, mida parandada seadusandluses ja kuidas tõhustada reeglite täitmise kontrolli. On ju pankrottide osakaal ettevõtluses pärast majanduslangust taas madalal tasemel ja seega käes õige aeg pankrotikultuurile rohkem tähelepanu pöörata.
