Euroopa Komisjon avaldas juba 2014. aasta suvel uuringu toidumaksude mõjust toiduainetetööstuse konkurentsivõimele Euroopa riikides (Taani, Soome, Ungari ja Prantsusmaa), mis neid puudusi kinnitas. Tööandjate keskliit teeb oma kodulehel nendest kokkuvõtte.
- Maksud ei taga tervise paranemist. Komisjoni uuringu põhjal mõjutavad toidumaksud küll tarbimist, aga mitte alati soovitud suunas – tarbija asub ostma odavamat või asendusainetega toodet ja osaliselt kandub tarbimine üle madalama hinnaga piirkondadesse. Hind mõjutab küll tarbijat, ent mõjutatavam on madalama sissetulekuga tarbija, samas kui keskmise palga saaja ei pruugi mõju üldse tunda. Odavam või asendusainetega magustatud kaup ei pruugi sugugi tervislikum olla. Näite maksude väiksest mõjust võib tuua alkoholiaktsiisidest, mille määrasid on viimase 10 aastaga kahekordistatud, 20 aasta tagusega võrreldes on määrad lausa kolmekordsed, aga inimesi, kes iga päev alkoholi tarbivad, on TAI andmetel samal ajal juurde tulnud. Kui alkoholitarbimine sõltuks vaid hinnast ja ostujõust, võiks IT-s või finantssektoris töötav inimene ostujõu poolest tarbida kolm korda rohkem alkoholi kui toitlustuses ja majutuses töötav inimene, kelle keskmine palk on statistikaameti andmetel 2–3 korda madalam.
- Mis tahes toidumaksu arvestus ja järelevalve on kulukas, mis võib loodetud riigieelarve tulu minimeerida ja kahjustada toiduainetetööstuse konkurentsivõimet.
- Piiriülene kaubandus. Komisjoni tellitud uuring näitas, et toidumakse kehtestanud riikides asusid inimesed sisseoste tegema naaberriikides. Aktsiisikaupadele on Euroopa Liidus kehtestatud piiriülese kaubanduse piirnormid. Toidukaupadele hetkel sellised piirangud puuduvad.
- Lihtne petta. Suhkrumaks on põhimõtteliselt aktsiisilaadne tootespetsiifiline tarbimismaks. Aktsiiside puhul on maksuhalduri põhiküsimus, kas tegemist on ikka aktsiisikaubaga ja kui palju seda tarbimisse lasti. Aktsiisikauba määratlemiseks on üsna keeruline reeglistik, millest tavainimene suurt midagi aru ei saa, aga asjatundja vahel üsna kerge modifikatsiooni abil mitteaktsiisikauba teha saab (näiteks lisades kütusele kuni 20% vett või deklareerides maksustatava aine, nt alkoholi sisaldust tegelikkusest erinevalt). Suhkrumaksu puhul tekiks sama küsimus – kas tootele märgitud suhkrusisaldus vastab tõele.
- Raske kontrollida. Aktsiisikaupu tohib toota ja importida vaid läbi aktsiisi- või tollilao, mis on erilise kontrolli all ja mille rajamine on üsna kulukas. Suhkrut ja rasva on peaaegu igas toiduaines ja seega on kogu toidu sarnase järelevalve alla surumine üsna utoopiline mõte. Maksu- ja tolliamet näeb kurja vaeva, et aktsiisikaupade salaturgu ohjes hoida. Sellegipoolest käivad inimesed lausa tuukrikostüümis üle Narva jõe Venemaalt odavamaid sigarette toomas. Igal aastal avastatakse terved veoautotäied salakütust, -alkoholi ja -sigarette, mis ometi moodustavad vaid väikse osa tegelikust salaturust. Suhkrumaksu kehtestamisel toimuks sama suhkrut sisaldavate toiduainetega.
- Kõrge halduskulu. Tekivad põhimõttelised reguleerimist vajavad küsimused, nt mis on suhkur, kuidas käsitleda suhkruasendajaid, tervislikke ja ebatervislikke suhkruid ning rasvu jne. Deklareerimise õigsuse kontroll on keeruline, maksumaksjaid palju ja selle võrra ka riigipoolne järelevalve kulukam. Ettevõtjaid ja ametnikke peab koolitama, kuidas toiduainete suhkrusisaldust arvestada, märgistada, kuidas makse arvestada jne. Nii võib juhtuda, et suhkrumaksust laekuva tuluga on isegi riigi halduskulu raske katta.
Teiste Euroopa riikide kogemus näitab, et suhkru- jm toidumaksu kehtestamisel on olnud väike või selektiivne mõju tarbimisele – hinnatundlikum tarbija hakkab eelistama odavamat ja sageli ebakvaliteetsemat toitu või asub naaberriikides ostlema.
Samal ajal kaasneb suhkrumaksu järelevalvega suur halduskulu, mis minimeerib riigi jaoks tulukuse. Seetõttu on Soome ja Taani praegu oma suhkrumaksudest otsustanud loobuda ja näiteks Taani valusa õppetunni kohta võib internetist ka ohtralt infot leida.
