Komisjon otsustas näiteks augusti lõpus, et Iirimaa andis Apple’ile 13 miljardi euro väärtuses ebaseaduslikku riigiabi, mis tuleb Apple’ilt tagasi nõuda. Sarnased otsused on komisjon teinud Fiati ja Starbucksi suhtes, oma järge ootavad Amazon ja McDonalds.
Komisjon sekkub liikmesriikide maksupoliitikasse aga ka muudel juhtudel üha julgemalt.
Võrdne kohtlemine
Apple’i kaasuses on asi muidugi selge: firmat koheldi komisjoni arvates isegi Iiri niigi liberaalset maksusüsteemi arvestades veelgi soodsamalt teiste Iirimaal tegutsevate ettevõtjatega võrreldes.
Maksuotsuseid ja -kokkuleppeid ei ole komisjon keelanud. Samas ei tohi maksuotsusega kohaldada valesti siseriikliku maksuõigust, kui tulemuseks oleks madalam maksusumma võrreldes teiste sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras olevate ettevõtjatega. Mis puudutab maksukokkuleppeid, siis need ei tohi olla ebaproportsionaalselt järeleandlikud.
Lihtne ja loogiline: omaenda maksuõigust peab riik kõigi ettevõtjate suhtes võrdselt kohaldama. Komisjon on välja hõiganud, et maksusüsteem ise on liikmesriigi otsustuspädevuses (v.a aktsiisid jms, mis ongi EL-i tasandil reguleeritud). Samas otsustuspraktika paistab märksa kirevam.
Eestiski on räägitud piirkondlikest või ajutistest maksuerisustest seoses näiteks Ida-Virumaa raskustega. Komisjon on leidnud, et ajutised soodustused, mis toovad kasu ühele või mitmele tuvastatavale ettevõtjale, võivad tähendada ebaseaduslikku riigiabi.
Piirkondlik selektiivsus võib samuti õigusvastane olla. Näiteks on komisjon leidnud, et kui liikmesriigi keskvalitsus otsustab kohaldada kindlas geograafilises piirkonnas väiksemat maksumäära, on tegemist valikulise meetmega.
Seega võib tegu olla riigiabi andmisega vastavas piirkonnas tegutsevatele ettevõtjatele. Samas kui näiteks kõigil kohalikel omavalitsustel on võimalus otsustada valitsusest sõltumatult teatud maksu määra osas, ei ole ilmselt tegemist riigiabi andva süsteemiga.
Eelist ei tohi luua ka väikeettevõtjatele?
Maksumeede võib olla valikuline ehk sisaldada riigiabi ka juhul, kui soodustavad erandid on teatud ettevõtjate kategooriatel või majandussektoritel. 2011. aastal nõustus näiteks Euroopa Kohus komisjoniga, et Gibraltari maksusüsteem lõi offshore-äriühingutele eeliseid.
Viimasel ajal on aga Euroopa Komisjon Poola ja Ungari maksusüsteemide puhul viidanud, et ka väikese käibega ettevõtete eelistamine võib olla põhjendamatu.
Näiteks otsustas komisjon juulis, et Ungari kehtestatud tubakatoodete progressiivne müügimaks on ebaseaduslik riigiabi. Nimelt oli madalama käibega ettevõtjatel ka madalam maksumäär protsentides. Komisjon leidis, et kuna maksu eesmärk oli tervisedenduslik, ei saa maksumäär näiteks ühe sigaretipaki kohta loogiliselt sõltuda müüja aastakäibest.
Sarnastel põhjustel on komisjon teinud lubamatu riigiabi tuvastava otsuse Ungari progressiivsete määradega reklaamimaksu kohta ja algatanud uurimise Poola jaekaubanduse astmelise maksustamise suhtes. Kõigil juhtudel oli „eelistatud“ ettevõtjate kategooriaks madalama käibega ettevõtted.
Ungari reklaamimaksu kaasuse puhul peab osa ettevõtjaid maksusoodustusi ka tagantjärele koos liitintressiga riigile tagastama hakkama.
Poola ja Ungari kaasused on mõneski mõttes erilised – maksude kehtestamise loogikat uurides tundub, et ebaausad olid need just teatud välismaise päritoluga suurettevõtete suhtes. Samas on komisjoni põhjendused üsnagi laialt tõlgendatavad ja ülekantavad.
Tulemus võib olla ebameeldiv eelkõige ettevõtjale
Maksusüsteem ja võimalikud muudatused tuleks kindlasti läbi analüüsida ka EL-i õiguse vaatepunktist lähtudes. Küsimus pole vaid riigi kohustustes EL-i ees: negatiivse stsenaariumi korral peab soodustust saanud ettevõtja maksu koos vägagi ebameeldiva liitintressiga tagantjärele tasuma.
Seega tuleb lisaks majanduslikele ja maailmavaatelistele küsimustele maksupoliitikas arvestada ka EL-i konkurentsiõigusega. Suureks küsimärgiks on allakirjutanu arvates näiteks planeeritav nn suhkrumaks. Maksudega mängida meil ei lubata.
