Võib-olla et isegi esmakordselt Eesti ajaloos ei ole üks (tegelikult üsna suur) maksulangetus pälvinud peaaegu mingi positiivset reaktsiooni. Püüame seda viga siis nüüd parandada ja loeme kokku, kellel on põhjust rõõmu tunda ja kellel muretseda.
Kes võidavad?
Loomulikult võidavad tulumaksulangetusest kõik, kes tulumaksu maksavad, st kõik, kelle sissetulek ületab 154 eurot kuus. Palju õnne! Aga siiski on võidul ja võidul ka väike vahe. Kõik, kes on koolis käinud, et protsent on üks sajandik. Mida suurem on „sada“, seda suurem on ka „üks“. Rahaline võit tulumaksumäära langetamisest erineb täpselt nii palju, kui palju erinevad meie inimeste sissetulekud.
Võtame aluseks Äripäevas hiljuti avaldatud „Dividendide TOP 2015“. Edetabelis esimesel kohal olnud ärimees sai 2013. aastal dividenditulu 6 836 189 eurot. Tol ajal tuli selliselt summalt maksta tulumaksu 21/79 määras ehk 1 817 215 eurot, aga 2015. aastal lisanduks samale dividendile tulumaksuna 20/80 ehk 1 709 047 eurot. Vahe on 108 168 eurot. Edetabelis 30. kohal oleva ühe miljoni euro suuruse dividendi saaja maksukoormus vähenes 15 823 euro võrra ning edetabeli „autsaiderid“, kes said aastas dividendidena vaid tühised sada tuhat eurot, võidavad tulumaksu langetusest kah peaaegu olematud 1582 eurot. Igaks juhuks olgu meelde tuletatud, et imelikud murrud tulevad sellest, et dividendi tulumaksu arvutatakse netosummale juurdearvutatuna ja tulumaksu ei maksa mitte dividendi saaja, vaid dividende maksev juriidiline isik oma kasumist. Dividendisaaja võiduks saab tulumaksuvähenduse pöörata siis, kui järgmisel korral rohkem dividende maksta.
Palgasaajate võitu on märksa lihtsam arvutada, tuleb võtta üks protsent aastasest brutopalgast. Peaminister, kelle kuupalk on 5200 eurot, võidab aastas 624 eurot. Keskmise palga lähedale jääva 1000-eurose kuupalga saaja võidab aastas 120 eurot ja 390-eurose miinimumpalga kuupalga saaja võidab aastas 46 eurot ja 20 senti. Lisaks sellele võidab iga palgasaaja aastas veel täiendavad 12 eurot maksuvaba tulu tõstmisest.
Kui vaadata asja riigieelarve poolelt, siis juriidilise isiku tulumaksu laekumine väheneb 2015. aastal võrreldes mullusega 36,6 miljonit eurot ning füüsilise isiku tulumaksu laekumine väheneb 24,9 miljonit eurot, kokku seega 61,5 miljonit eurot. Tegelik mõju on kindlasti suurem, sest samal ajal on ka suurenenud inimeste sissetulekud ja potentsiaalselt laekuv tulumaks (Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt kasvavad palgakulud 2015. aastal 6,1%). Kogu maksulangetuse kulu jääb riigieelarve kanda, linnade ja valdade tulumaksueraldise protsent ei ole muutunud.
Kes selle kinni maksab?
Igati loogiline, et sellises suurusjärgus maksutulude vähendamine vajab mingit kompenseerimist. Kui rääkida maksutulude suurendamisest, siis selleks on kaks võimalust – kas koguda olevasolevaid makse paremini kokku või tõsta maksumäärasid (kehtestada uusi makse, piirata maksuvabastusi või -vähendusi). Mis puudutab esimest poolt, siis vähemalt teoreetiliselt ei tohiks selle meetme „sihtgrupp“ mingit erilist kaastunnet tekitada – loomulikult tuleb maksupetturid kinni püüda ja neilt raha ära võtta. Kui see vaid nii lihtne oleks. Hetkel on küsimus eelkõige selles, kas viimasel ajal vastu võetud seadusemuudatused ikka aitavad maksupettusi vähendada ja kui aitavadki, siis millise hinnaga see tulemus saavutatakse. Aga see on juba teine teema.
Mis aga puudutab maksutõuse, siis loomulikult ei ole neist ühegi puhul välja öeldud, et just selle maksutõusu eesmärk oleks kompenseerida tulumaksu langetust. Õigupoolest ei saagi ühtegi maksutõusu ega –langetust omavahel siduda, sest lõppude lõpuks on riigieelarve tervik ning igal maksumuudatusel on oma põhjused ja oma mõjud. Siiski võivad kõik, kelle maksukoormus 2015. aastal tõuseb, vähemalt mõtteliselt paigutada ennast dividendimiljonäride sponsorite nimekirja.
Kes nad siis on? Otsisime välja aastavahetusel jõustunud maksuseaduste muudatuste seletuskirjad ja otsisime sealt välja ametnike arvutused muudatuste mõju kohta riigieelarvele. Loomulikult ei saa me garanteerida, et nii palju raha ka tegelikult rohkem laekub (näiteks sõiduautode kohta näitab esimese kuu statistika, et tegelik laekumine on „rekordigraafikust“ lausa neli korda väiksem), kuid see on taas eraldi jutu teema. Tuleb ka arvestada, et osaliselt peab riik need maksutõusud ise kinni maksma (näiteks riigiasutuste suuremad küttekulud). Nimekiri on koostatud summade kasvavas järjekorras.
