29.10.2013 Teisipäev

Koduomaniku maamaksuvabastus: välja tuli nagu alati

Augustis 2013 saadeti valitsuse eelnõude infosüsteemi kooskõlastusringile järjekordne maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu.[1] Eksivad need, kes arvavad, et selle eelnõuga lahendatakse kevadise koduomanike maamaksusaaga[2] probleeme. Kui maamaksusaaga 2013. aasta kevadel Eesti Maksumaksjate Liidu (EML) ja Eesti Omanike Keskliidu (EOKL) ühise jõupingutuse toel algas, oli koduomanikel kolm põhimuret, millele loodeti maamaksuseaduse peatse muutmisega mõistlik lahendus leida: liitsihtotstarbe probleem, kaasomandi probleem ja 5 euro arvutamise probleem. Lähemalt kirjutab EMLi jurist Hiie Marrandi ajakirja MaksuMaksja oktoobrinumbris.

Koduomaniku maamaksuvabastus: välja tuli nagu alati
Koduomaniku maamaksuvabastus: välja tuli nagu alati Foto: PM

Üks maa, mitu sihtotstarvet

Liitsihtotstarbe probleem tähendab seda, et kui teie koduks oleva kortermaja esimesel korrusel asub mõni kauplus, ettevõtte kontor või kas või raamatukogu, on kortermaja alune maatükk osaliselt ärimaa või sotsiaalmaa ning teil ei ole korteri omanikuna õigust saada koduomaniku maamaksuvabastust täies ulatuses, sest selle kaupluse või raamatukogu juurde kuuluv maa kuulub mõttelises osas kõikidele korteriomanikele. Probleem on kõige aktuaalsem Tallinnas, kus on umbes 500 sellist korterelamut.

EML ettepanek oli ja on jätkuvalt, et kuna 100% elamumaal asuva korterelamu elanik ja liitsihtotstarbega maja korteriomanik ei erine üksteisest olemuslikult millegi poolest, ei tohiks neid ka maamaksusoodustuse andmisel erinevalt kohelda. MaaMS § 11 lõike 1 tekstist ja maksuvabastuse eesmärgist tulenevalt ei ole õigustatud piirata eluruumi omaniku maksuvabastust põhjusel, et samas kortermajas asub ka äriruume, millest tulenevalt on maatükil osaliselt ärimaa sihtotstarve. Sellise eluruumi omanik ei kasuta hoones asuvaid äriruume ega nende äriruumide kasutuses olevat maad, samuti ei ole tal võimalik saada mingit täiendavat tulu või säästa kulusid tulenevalt sellest, et samas hoones asub äriruume.

Üks kinnistu, mitu omanikku

Kaasomandi probleem tabas neid maaomanikke, kus maatükk ja seal asuv elamu kuulub mitmele omanikule, kes võivad küll olla kokku leppinud kasutuskorras ja oma maatükiosadele isegi aia ümber ehitanud, kuid seaduse silmis on nad kehvemad koduomanikud ainuüksi sellepärast, et nad pole oma maad jaganud reaalosadeks, vaid valdavad omandit kaasomanikena. Nii on tekkinud paradoksaalne olukord: tingituna omanditüübist koheldakse kaasomandiga omanikke ebavõrdselt võrreldes korteriomandite omanikega. Nimelt tuleb kaasomanikel, kelle krunt on suurem kui 1500 m2, tasuda maamaksu, kuid § 11 lõike 3 kohaselt ei kehti see piirang korteriomandiga omanike suhtes — nemad on vabastatud maamaksust sõltumata krundi suurusest.

EML ettepanek oli, et maamaksuvabastus 1500 m2 (hajaasustusega alal vastavalt 2 ha) peaks koduomaniku maamaksuvabastuse eesmärgi kohaselt kehtima igale kaasomanikule, mitte kõigi kaasomanike peale kokku.

Uus halduspraktika

5 euro arvutamise probleem tähendab seda, et maksuhalduri uue halduspraktika kohaselt liidetakse isikule kuuluvad ühes kohalikus omavalitsuses asuvate maatükkide maksukohustused. Kui eelmisel aastal tähendas alla 5-eurose maamaksuga maatükk seda, et omanik maksu tasuma ei pidanudki (sest MaaMS § 7 lõike 3 kohaselt maamaksu ei määrata ja maksuteadet ei väljastata, kui maksusumma on alla 5 euro), siis sel aastal summeeriti kõik samas omavalitsuses asuvate maatükkide maksukohustused ja kui summa ületas 5 eurot, tuli maksu ikkagi tasuda. Selle halduspraktika muudatusega ei ole maaomanikel, tõsi küll, suuri maamaksusummasid tasuda tulnud (2+4+16 eurot kedagi pankrotti ega sotsiaalabi ukse taha ilmselt ei aja), aga küsimus on eelkõige põhimõttes.

Mis sai kohtuvaidlustest?

EML algatatud kohtuasjade seis on praegu selline, et kevadise vaidlusringi 23 kohtuasjast 21 lõppesid mittemidagiütleva tulemusega. Nendes kaebustes, mis puudutasid liitsihtotstarbe ja kaasomandi teemat, oli ühe probleemina välja toodud maamaksuteate puudulik motiveerimine (puudus maksuvabastuse arvutuskäik). See andis maksuametile soodsa võimaluse: kui kohtumenetlus oli käimas, tühistas MTA need 21 maamaksuteadet motiveerimatuse tõttu ja palus kohtult asja lõpetamist. Ja polnudki midagi parata — mida sa enam vaidled, kui maamaksuteade on kehtetuks tunnistatud!

Asja ilu seisnes aga selles, et niipea kui esialgne (veebruarikuine) maksuteade oli kehtetuks tunnistatud (mõned inimesed olid jõudnud isegi oma maamaksu tagasi küsida), tuli maksuametist 2013. aasta kohta täpselt samas summas uus maksuteade, mis eelnes varasemast vaid selle poolest, et koduomaniku maamaksuvabastuse arvutuskäik oli pikalt välja toodud.

Nii oli vaevalt esimene voor maamaksuvaidlusi lõppenud, kui läks käima teine voor. Kõiki, kes uue maamaksuteatega EML poole pöördusid (13 inimest), abistasime uue kaebuse esitamisel, mis mõistetavalt ei olnud väga raske töö, sest varasemast kaebusest tuli lihtsalt üks lause välja võtta ja punktid ümber nummerdada.

Artikli kirjutamise hetkel on tehtud esimene kohtuotsus. Oleme saanud ka teada, et MTA ei tunnista ühtegi kaebust, vaid leiab, et kõik on õige ja peabki nii olema. Et kui on liitsihtotstarbega maa, siis saabki koduomaniku maamaksuvabastust ainult osaliselt, mis sellest, et inimene ise oma korteris mingit äri ei aja. Mis puudutab kaasomanikke, siis maksuhalduri arvates oligi koduomaniku maamaksuvabastus mõeldud tegelikult väga konkreetsete piirangutega. Tallinna linn võis küll 2012. aastal anda koduomaniku maamaksuvabastuse 1500 m2 ulatuses igale kaasomanikule, aga meie parlament ei olevat seda kunagi nii mõelnud ega kellelegi ka välja reklaaminud.

Maksusoodustuse kohaldamise praktika ühetaoliseks

Lisaks üksikute maaomanike õiguste kaitsmisele oli EML ja EOKL algatusel ka teine, suurem eesmärk — tagada maksusoodustuse ühetaoline ja eesmärgipärane rakendamine. Aga see ei paista riigiisade silmis jätkuvalt olevat eriline teema, mille kallal pead murda, sest laialt levinud käsitluse kohaselt on kõik maksusoodustused oma olemuselt halvad ja nende kasutajatel (veel enam nende nõudjatel) peaks lausa piinlik olema teiste maksumaksjate kulul elada.

Võime oma praktikast tuua näite, kuidas täidesaatev võim (Rahandusministeerium) ja selle allasutus (Maksu- ja Tolliamet) saavad ühest ja samast seadusesättest päris erinevalt aru. Meie käsutuses on materjalid, milles Rahandusministeerium (kohtu soovil maamaksuvaidlusesse kaasatud haldusorgan) märgib, et ei nõustu maksuameti poolt vaidluses esitatud seisukohtadega täies ulatuses. Kui MTA arvates tuli 5 euro piirmäära rakendamisel kokku liita ühe isiku kõik samas omavalitsusüksuses asuvad maakasutused, siis Rahandusministeeriumi arvates tuleks kokku liita kogu Eesti maakasutused.

Koduomanikku teeb selline seisukoht mõnevõrra murelikuks, kuivõrd MTA on Rahandusministeeriumi valitsemisalas olev amet (Vabariigi Valitsuse seaduse § 65 lg 2 p 2) ning kui juba täidesaatva võimu hierarhia erinevatel tasanditel valitseb üksmeele puudumine seaduse tõlgendamise osas, siis kas saab seaduse adressaadilt (kelleks maamaksuvabastuse kontekstis on koduomanik) nõuda sellise tõlgenduse rakendamist, mis on kõige enam tema varaliste huvide vastu?

Mida teha?

Eelneva taustal lootsime, et töös olev eelnõu võiks aasta alguses (ja varemgi) ilmsiks tulnud murekohad likvideerida. Reaalsus on paraku, et lahendust kuskilt ei paista, kuigi lubadusi jagati. Riigikogu rahanduskomisjoni esimeest Sven Sesterit on tsiteeritud isegi meedias, kus ta on öelnud, et „liitsihtotstarbega seonduva maa küsimusega tegeleb Rahandusministeerium edasi“.[3] Ühe põhjusena, miks asjaga tegelemine aega võtab, oli märgitud, et õiguskantslerilt oodatakse tagasisidet.

Samuti on meile teada Sven Sesteri kirjavahetus meediaga. 12. märtsil 2013 on hr Sester kirjutanud ühele ajakirjanikule järgmist:

Kodualuse maamaksu vabastamine oli üks IRL lubadusi ning leidis koalitsiooni kokkuleppimise ajal 2011. aasta kevadel koha ka koalitsioonilepingus. Vastavalt koalitsioonipartnerite omavahelisele kokkuleppele oleme algatanud kõik eelnõud kas Vabariigi Valitsuse tasandil või koalitsioonipartnerite ühisalgatuse korras Riigikogus. Nii toimisime ka kodualuse maamaksu vabastamise eelnõuga pea kaks aastat tagasi.

Tänaseks on IRL oma sisemised töögrupi koosolekud ära pidanud ja ka oma koalitsioonipartnerit sellest informeerinud. Jõudsime oma fraktsioonisiseses töörühmas otsuseni, et kuigi tegemist ei ole põhiseadusliku probleemiga tänases regulatsioonis, on elamu- ja ärimaa liitsihtotstarbega maal asuvate kodude omanikel probleemid, mis on seotud maamaksuvabastuse osalise mittesaamisega. Üheks võimalikuks lahendiks on, et nad saaksid maamaksuvabastust kokkulepitud ulatuses olenemata sellest, kas nende kodu asub elamumaa ja ärimaa liitsihtotstarbega maal või üksnes elamumaa sihtotstarbega maal. Teine suurem teema, mis peaasjalikult puudutab rohkem Tallinna inimesi, on kaasomanike nn summeerimise teema. Ehk siis tänane regulatsioon võimaldab maksuvabastuse maatüki põhiselt ning maksuvabastus on ühine kõigile kaasomanikele. Võimalik arutelu koht on laiendada seda kõigile kaasomanikele eraldi.

Oleme palunud koalitsioonipartnerit kujundada ka oma seisukohad ning ühtlasi Rahandusministeeriumil kalkuleerida võimalike täiendavate muudatuste maksumus.

Loodan lähinädalatel selle kohta saada ka tagasisidet ning siis juba ühiselt alustada konkreetsete muudatusettepanekute sõnastamist ning erinevate osapooltega — Eesti Omanike Keskliit, Eesti Maksumaksjate Liit, rahanduskomisjon, Rahandusministeerium, fraktsioonid jne — läbiarutamist.

Meie teada ei ole nimetatud „osapooltega“ seni ühendust võetud ega läbirääkimisi peetud. Poliitiku elu on pingeline ja keeruline, pealegi momendil kulgemas ka valimiste tähe all, mis teatavasti vähendab veelgi poliitikute indu tegeleda ebamugavate teemadega. Seepärast ei ole meil praegu erilist lootust, et ilma kohtu abita võiks õiglus võidule pääseda.

Õiguskantsler koduomanike kaitsel

Õiguskantsler ei ole seda arutelu niisama kõrvalt jälginud, vaid on aktiivselt sõna sekka öelnud: juba 30.10.2012 kirjas[4] Riigikogu rahanduskomisjonile juhtis ta tähelepanu liitsihtotstarbest tulenevale puudujäägile toona kehtinud MaaMS redaktsioonis ning märkis, et see probleem jätkub ka 2013 (ja hiljemgi), kui midagi ette ei võeta:

Piirates maamaksuvabastuse saamist nendele isikutele, kes kasutavad nende omandis olevat ning elamu- ja ärimaa liitsihtotstarbega maatükil asuvat elamispinda elamiseks, läheb kehtiva MaaMS § 11 lg 22 maa sihtotstarbe kriteerium kaugemale sellest, mida nõuab MaaMS § 11 lg 22 maamaksuvabastuse mõte: vaidlusalune kriteerium mitte üksnes ei takista ligipääsu maamaksusoodustusele nendele isikutele, kes ei kvalifitseeru koduomanikuks MaaMS § 11 lg 22 kontekstis, vaid piirab ligipääsu maamaksusoodustusele ka neile, kes on koduomanikud ja kellele maamaksuvabastus on mõeldud. Teisisõnu öeldes moonutab elamumaa kriteerium MaaMS § 11 lõikes 22 sätestatud maamaksuvabastuse eesmärki. Sama probleem on ka 01.01.2013 jõustuvas maamaksuseaduse §-s 11.

Rahanduskomisjon vastas õiguskantslerile paar kuud hiljem lühidalt kirjaga, mille mõte oli umbes selline, et 2012. aasta lõpus menetletud MaaMS muutmise eelnõu raames ei jõudnud nad selle teemaga midagi ette võtta, aga tegelevad probleemiga edasi ja loodetavasti pärast 2013. aasta maamaksuteadete väljasaatmist tuleb ka lahendus:

Rahanduskomisjon pidas vajalikuks jätkata tõstatatud teema arutelu käesoleva aasta esimesel poolel vajaliku poliitilise konsensuse saavutamiseks. Üheks võtmeküsimustest on võimalik maksuvabastusega kaasnev kohalike omavalitsuste tulude vähenemine ja selle kompenseerimise vajadus riigieelarvest. Käesoleval aastal rakendunud kodualuse maamaksuvabastuse administreerimise pinnalt on loodetavasti võimalik mõnevõrra täpsemini prognoosida võimalikke kulusid ja maksutulude vähenemist maksuvabastuse laiendamisel.

14.02.2013 vastas õiguskantsler rahanduskomisjonile, et tal on heameel, et komisjon on lubanud 2013. aastal jätkata arutelu koduomaniku maamaksuvabastuse teemal, aga märkis ka selgelt, et taunib seadusandva võimu (Riigikogu) ja täidesaatva võimu (Vabariigi Valitsuse) tegevusetust ning soovitab inimestel edaspidi pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse:

Oma koduomanike maamaksuvabastuse alase menetluse raames ei leidnud ma ühest põhiseaduslikku probleemi tänases regulatsioonis. Samas taunin ma tugevalt seda, et inimestele jäeti selgitamata, et maamaksuvabastuse saab vaid elamumaa eest, ja loodi mulje, et kõik koduomanikud saavad n-ö täisulatuses maamaksuvabastuse. Palun Teil pidada seda silmas, kui rahanduskomisjon asub koduomaniku maamaksuvabastust uuesti arutama. Lisaks palun Teil võimaluse korral informeerida mind sellest, milliseid otsuseid rahanduskomisjon võtab koduomaniku maamaksuvabastuse osas tulevikus ette.

Samuti teavitan Teid, et nendele inimestele, kes on pöördunud minu poole koduomaniku maamaksuvabastuse küsimuses, olen ma seni selgitanud oma seisukohta, et põhiseaduse vaatevinklist ei saa seda, et seadusandja otsustas kehtestada maamaksuvabastuse saamise ühe kriteeriumina maa sihtotstarbe kriteeriumi ja seega vabastada maamaksust ainult osa koduomanikke, seadusandjale otseselt ette heita. Samal ajal olen ka avaldajatele saadetud kirjades tauninud Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse liikmete tegevust osas, milles nad jätsid mulje, et kõik koduomanikud saavad maamaksuvabastuse.

Ühtlasi olen ma andnud pöördujatele ka soovituse kaaluda maamaksuteate vaidlustamist halduskohtus, kui nad tunnevad, et kehtiv maamaksuvabastuse regulatsioon siiski riivab nende põhiõigusi.

Nüüd ongi eelnõude infosüsteemi üles riputatud see järjekordne maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, milles aga koduomanike maamaksusoodustuse küsimusi puudutatudki pole, lahendamisest rääkimata. Eelnõu menetlemisel parlamendis on asjast huvitatutel küll põhimõtteline võimalus oma huvides ettepanekuid esitada, aga kas neid kuulda võetakse, on iseküsimus.

Mida uus eelnõu reguleerib?

Eelnõu praeguses staadiumis on asja materjalidest näha (vt kooskõlastustabelit, mis on eelnõu seletuskirja lisa)[5], et Eesti Linnade Liit on eelnõule esitanud muudatusettepanekud ka kõigis koduomanike maamaksuvabastuse küsimuses, kuid need on jäetud arvestamata. Pealegi on selle eelnõu jõustumine ette nähtud alles 2015. aasta jaanuarist. Võimalik, et jõustumine lükkub veelgi hilisemaks, kui vastutavad ametkonnad maamaksu infosüsteemi selleks ajaks valmis ei saa.

Vaatamata seletuskirja kõlavatele lausetele[6] on eelnõu peaasjalikult seotud 2015. aasta jaanuarist rakendada plaanitava uudse elektroonilise maamaksu infosüsteemiga. Ka seletuskirja kohaselt on eelnõu eesmärk tagada maamaksu arvutamiseks vajalike andmete ühetaoline esitamine ja kvaliteet ning kontrollitavus. Seetõttu sätestatakse kohaliku omavalitsuse üksustele kohustus esitada alates 2015. aastast maksuhaldurile maamaksu arvutamiseks vajalikud alusandmed maamaksu infosüsteemi kaudu. Nii ei ole infosüsteemis iseenesest midagi halba, sest see lihtsustab maamaksu administreerimist ja tõstab maksuteadete kvaliteeti. Kohalikud omavalitsused esitavad maamaksu arvutamise aluseks olevad andmed infosüsteemi edaspidi ühtses formaadis. See peaks tagama, et vigaste maamaksuteadete arv väheneb miinimumini.

Eelnõu lahendab tõepoolest mõningaid maamaksuseaduse rakendamise probleeme, seda ei saa eitada. Need probleemid on põhiliselt seotud riigi ja kohaliku omavalitususe tööde-tegemistega. Teemad, millele paljud koduomanikud on 2013. aasta algusest mõistlikku lahendust oodanud, on vastuseta.

Jumalad ja härjad

Pessimistliku lõpunoodina toon eelnõu seletuskirja punkti 10 Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon, mis võtab 6-leheküljelises dokumendis enda alla tervelt 2,5 rida: Eelnõu kooskõlastasid märkustega Keskkonnaministeerium, Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit. Märkustega on osaliselt arvestatud. Siseministeerium eelnõu ei kooskõlastanud. Märkuste arvestamise tabel on lisatud seletuskirjale.

Vanadel roomlastel oli ütlus: mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale (quod licet Iovi, non licet bovi). Selle ütlusega õigustasid nad vähestele äravalitutele (jumalatele) eeliste andmist võrreldes lihtsurelikega. Nii jääb üle tõdeda, et selles osas ei erine tänane Eesti Vabariik vanast Roomast. Jumalate asemel on meil täidesaatev ja seadusandlik võim, härgade asemel koduomanikud. Jumalad saavad enadale lubada täpselt selliseid seadusemuudatusi täpselt sellisel ajal ja kujul, nagu neile on tarvis.

Veelgi enam, jumalad võivad pääseda puhtalt ka siis, kui nad koostavad eelnõu ministri käsul kahe päevaga ning see ilmub eelnõude infosüsteemi samal päeval, kui valitsus selle heaks kiidab ja Riigikogule esitab. Jumalad ei pea eelnõu ettevalmistamisel järgima iseendi kehtestatud Vabariigi Valitsuse reglementi ega hea õigusloome ja normitehnika eeskirja. Kui on kiire, siis jumalad ei kooskõlasta eelnõud ministeeriumides ega kaasa ettevalmistamisse huvigruppe.[7]

Kui aga härg peaks tahtma enda huvides mõnda muudatust, mis on õige, loogiline, mõistlik jne, siis jumalad muidugi lasevad härjal kirju koostada ja ettepanekuid esitada, ning kui hästi läheb, saadavad isegi vastuse: „Aitäh teie ettepanekute eest, võimalusel arvestame tulevikus“ või „Aitäh ettepanekute eest, paraku ei leidnud ettepanekud toetust“. Mis teisisõnu tähendab, et kuna riik ei leia sellise asja jaoks raha, asi kõne alla ei tule. Kui aga riigil raha juurde vaja, siis härja käest ei küsita, kas temal raha on või mida tema üldse asjast arvab.

Viimati õnnestus härgadel Olümpost kõigutada 2007. aasta suvel, kui parlamendiliikmed soovisid kehtestada endale kuluhüvitise, mis muudele lihtsurelikele (nt ettevõtjatele) poleks laienenud: maksuvaba kuluhüvitis 30% ulatuses Riigikogu liikme palgast, kusjuures kuluhüvitise saamiseks ei olnud vaja esitada kulutust tõendavaid dokumente. Härgade kisa oli tookord nii vali, et Olümpos siiski loobus plaanist.[8]

Näib, et 2013. aastal ja maamaksu kontekstis on vähem härgasid, kes end puudutatuna tunnevad ja valmis Olümpost kõigutama. Aga ehk ma siiski eksin.


[1] Vt http://eelnoud.valitsus.ee toimik 13-0647, algatatud 21.08.2013.
[2] Vt Gaily Kuusik. Kodualuse maamaksuvabastusega kohtusse. – MaksuMaksja 2013, 3, lk 4-7.
[3] Maksuvabastust taotletakse ka garaažidele. – Tarbija24.ee, 10.06.2012.
[4] Kirjad (õiguskantsleri 30.10 2012 kiri nr 6-1/120440/1204947, rahanduskomisjoni 22.01.2013 vastus 1-5/12-273 ja õiguskantsleri 14.02.2013 vastuskiri) on avaldatud Riigikogu kodulehel eelnõu nr 299 SE menetluse materjalide juures.
[5] Maamaksuseaduse eelnõu kooskõlastamisel arvestatud ja arvestamata jäetud ettepanekute ja märkuste tabel.
[6] Stiilinäide seletuskirja p 2: Seaduse peamine eesmärk on lahendada kehtiva MaaMS redaktsiooni rakendamisel tekkinud probleeme ja tagada suurem õigusselgus.
[7] Lähemalt vt MaksuMaksja kaaneteema rubriigis avaldatud Martin Hubergi artiklit.“Kuidas koalitsioon tahab kehtestada automaksu, mis ei ole automaks“.
[8] Vt Imbi Ernits-Kaljuste. Kuluhüvitiste kampaania sündmuste kronoloogia: Kuluhüvitiste arutelu Riigikogus 2002–2003. – MaksuMaksja 2007, 6/7, lk 15-18.

Küsi nõu!

  Esita küsimus

Saada vihje

Hea lugeja, meie eesmärk on teha just sellist ajakirja, nagu sulle meeldib. Pane kirja soovitud teemad ning dokumendivormid, mida tahaksid siit leida. Tehkem koostööd!
430824810 430800019636154 7356040320163199917 n255