Eesti on 1996. aastast lubanud teoste kopeerimise isiklikuks otstarbeks. See omakorda tähendab, et Eesti peab tagama ka õiguste omajate varaliste õiguste kaitse ehk õiguse saada õiglast hüvitist. Praegusel juhul on autorid aga pandud olukorda, kus omand on seaduse alusel vabasse kasutusse antud, aga õiglast ega kohest hüvitist nad selle eest ei saa, esitas Lätt BNS-ile autorikaitsjate positsiooni.
Kommenteerides õiguskantsleri seisukohta, et tasu laekumise vähenemisest ei saa järeldada kahju tekkimist loojatele ning et kui tasu kogumise alused on muutunud, tuleks neid täpsustada või leida uued alused, ütles Lätt, et need võivad küll olla asjakohased uue õiglase süsteemi loomisel, ent ei ole põhiseaduslikkuse küsimuses relevantsed.
"Õiguskantsleri arvamuses esitatud põhjendused võiksid olla asjakohased intellektuaalse omandi kodifitseerimisprotsessis uue õiglase süsteemi loomisel, kuid need ei saa olla asjakohased olemasoleva puuduliku süsteemi põhiseadusega kooskõla põhjendamisel," ütles Lätt BNS-ile. Ta märkis, et vaidlusaluse andmekandjate nimekirja osas on leidnud ka justiitsminister, et see võib olla põhiseadusega vastuolus.
Ta viitas, et nimekiri peab vastavalt seadusele tagama õiguste omajale õiglase hüvitise juhul, kui ainuõigust teost levitada piiratakse kopeerimisega isiklikuks kasutamiseks. "Määrus nr. 14 [nimekiri] oma kehtivas sõnastuses ei vasta selle andmise aluseks oleva volituse eesmärgile ja ulatusele ning seetõttu on justiitsministeeriumi hinnangul määruse nr 14 formaalne kooskõla põhiseadusega kaheldav," rääkis Lätt.
Autorite nõude rahuldamisega ja regulatsiooni muutmisega kaasneda võiv seadmete ja andmekandjate hindade võimalik tõus on spekulatsioon ega põhine uuringutel, rääkis autorikaitsjaid esindav advokaat. "Väärib rõhutamist, et nii õiguskantsler kui justiitsministeerium on ka ise möönnud asjakohaste uuringute mittetegemist. Uuringute tegemata jätmist ei saa aga ette heita autoritele või neid esindavatele organisatsioonidele, sest valitsuse vaidlusaluse määruse [andmekandjate nimekirja] kaasajastamine vastavalt ühiskonnas toimunud muudatustega on ikkagi valitsuse enda ülesanne," ütles Lätt.
Vajadust mõjuhindamise järele rõhutab ka hea õigusloome tava, märkis Lätt. Valitsus ei peaks vastavat järelhindamist läbi viima ebamõistlikult tihti, näiteks igal kuul, ent seda tuleks sellegipoolest teha mõistliku aja tagant. Mõistlikuks ajaks võib autorikaitsjate hinnangul olla 1-3 aastat. "Kindlasti ei ole mõistlikuks ajaks aga aeg, mil määruses toodud nimekiri seadmetest, millelt tuleb maksta tasu, on püsinud muutumatuna 2006–2015 ehk üheksa aastat," rääkis Lätt.
Õiguskantsler kujundas küsimuses seisukoha vastavalt riigikohtu palvele. Kehtivat määrust ei saa õiguskantsleri kinnitusel pidada seaduse- ja põhiseadusevastaseks vaid selle tõttu, et selles ei ole tühja kasseti tasu objektina loetletud kõik salvestamist võimaldavad seadmed.
"Tühja kasseti tasu laekumise vähenemisest aga ei järeldu automaatselt, et autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele on tekkinud kahju. Osa neist kasutab tasu saamiseks muid kaasaegseid vahendeid juba praegu ja suudab oma teoste loata tasuta kasutamist ja edastamist vältida," märkis õiguskantsler.
Tema hinnangul vajab intellektuaalomandi kaitse korraldus kaasajastamist. "Autorid, esitajad ja fonogrammitootjad peavad oma loomingu ja töö eest saama õiglast tasu, samas tuleb ka neil endil kasutada selleks võimalusel kaasaegseid meetodeid, näiteks teoste müük interneti kaudu," seisab õiguskantsleri seisukohas.
Õiguskantsleri hinnangul peaks uus lähenemine ühtaegu arvestama nii internetivabaduse põhimõtteid kui osaliste õiglasi huve. "Kui on kadunud või olulisel määral muutunud need alused, mille abil adekvaatselt mõõta autorite kaudseid kahjusid, siis tuleb neid aluseid kas täpsustada või leida uued alused ning tagada nende rakendatavus kooskõlas Eestile siduvate rahvusvaheliste lepingute ja Euroopa Liidu õigusega," lisas õiguskantsler.
Justiitsministeerium kaalub kassetitasu põhimõtete muutmist; ühe variandi alusel lisataks tasu alla käivate andmekandjate alla ka uuemad seadmed nagu plaadid ning MP3-mängijad, teise variandi alusel hakataks tasu koguma salvestusmahupõhiselt.
Aprillis suunas ringkonnakohus riigikohtu põhiseaduse järelevalve komisjonile kohtuasja, millega riik keeldus tunnistamast Eesti Autorite Ühingu, Eesti Esitajate Liidu ja Eesti Fonogrammitootjate Ühingu 831 416 euro suurust niinimetatud kassetitasu nõuet.
Eesti Autorite Ühing, Eesti Esitajate Liit ja Eesti Fonogrammitootjate Ühing soovisid küsida maaletoojatelt lisatasu digipleierite, digibokside, satelliittelevisiooni vastuvõtjate ja mõnede televiisorite eest. Mobiiltelefonide ning seadmete eest, mis on integreeritud arvutiga või kasutatavad ainult arvutiga ühendatuna, tasu nõuda ei soovita.
