EMÕ on leidnud juba enne vastuvõtmist suurt poolehoidu. Tegemist on vabatahtliku regulatsiooniga, mistõttu on tulevikus normistiku kasuks otsustamiseks oluline teada, missugused on erisused EMÕ ja Eestis müügitehinguid reguleeriva võlaõigusseaduse vahel. Käesolev artikkel annab vastuse küsimusele – kumb regulatsioon tagab paremini ostja huvide kaitse ettevõtjatevahelise müügilepingu rikkumise korral. Käsitletud on ostja olulisemaid õiguskaitsevahendeid – so lepingu täitmise nõuet ja lepingu lõpetamise võimalust.
Lepingu täitmise nõue
Võrreldes Eesti kehtiva seadusandlusega tagab EMÕ paremini lepingulise kohustuse siduvuse. Nii on ostja õigus nõuda müügilepingu rikkumise korral müüjalt lepingu nõuetekohast täitmist – nt puudusega kauba üleandmisel kauba parandamist või asendamist, paremini tagatud EMÕ-s. Seda põhjusel, et EMÕ seab kohustuse täitmise nõudele võrreldes võlaõigusseadusega vähem piiranguid. Nt võimaldab Eesti kehtiv seadusandlus müüjal kohustuse täitmisest pääseda olukorras, mil ostjal on võimalik sooritada ülemääraste pingutusteta asendustehing, samal ajal kui müüja jaoks oleks kohustuse täitmine koormavam. EMÕ ei võimalda sellisel juhul müüjal kohustuse täitmisest pääseda, olenemata ostja võimalusest sooritada asendustehing.
Oluline on märkida, et erinevalt Eesti kehtivast müügiõigusest on EMÕ regulatsioon ühest aspektist siiski ostja jaoks kahjulikum. Nimelt kaotab ostja EMÕ kohaselt õiguse tugineda kauba varjatud puudustele, mis ilmnevad pärast kahe aasta möödumist kauba üleandmisest ostjale. Selliselt on tagatud, et pärast kahe aasta möödumist kauba üleandmisest ostjale on võimalikud vaidlused kauba puuduste osas välistatud. Kuna pooltevahelise kokkuleppega on võimalik nimetatust kõrvale kalduda, tuleks EMÕ kasuks otsustamisel seda arvesse võtta.
Lepingu lõpetamine
Olulised erisused EMÕ ja Eesti kehtiva seadusandluse vahel ilmnevad eeskätt lepingu lõpetamise regulatsioonis. Nimelt võimaldab võlaõigusseaduse kehtiv regulatsioon erinevalt EMÕ-st lepingu kergekäeliselt lõpetada. St ostjal on õigus leping lõpetada ka juhul, kui müüja rikub kohustust, mis on lepingu kui terviku suhtes vähetähtis (nt rikutakse kõrvalkohustust) või kui üleantud kaubal on ebaoluline puudus. Lepingu lõpetamiseks tuleb anda müüjale üksnes täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks ning täiendava tähtaja tulemusteta möödumisel on ostjal õigus leping koheselt lõpetada. Eesti kehtiv müügiõiguse eriregulatsioon läheb seejuures veelgi kaugemale. Nimelt võib ostja lepingu lõpetada ka koheselt kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata juhul, kui kauba (väheolulise) puuduse parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub (i); kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast (ii); või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist (iii).
Lisaks eeltoodule võimaldab võlaõigusseadus karistusliku sättena lepingu lõpetada ka juhul, kui müüja on kohustust rikkunud tahtlikult või raskest hooletusest ega ole rikkumist kõrvaldanud kohustuse täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul. Ka nimetatud alusel on ostjal võimalik leping lõpetada sh kauba väheolulise puuduse või lepingu kui terviku suhtes vähetähtsa kohustuse rikkumise korral.
EMÕ ei võimalda erinevalt Eesti kehtivast seadusandlusest lepingut kergekäeliselt lõpetada kauba väheolulise puuduse või lepingu kui terviku suhtes väheolulise kohustuse rikkumise korral. Samast põhimõttest on lähtutud ka nt CISG-is kui ka Saksa ja Skandinaavia tänapäevases müügiõiguses. Tuleb tunnistada, et selles osas Eesti kehtivale õigusele eeskuju puudub ning on kaheldav, kas nii lai regulatsioon on üldse õigustatud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuna ostja huvides ei peaks olema lepingu lõpetamine kauba väheolulise puuduse korral, tagab ostja huvide kaitse paremini EMÕ. Seda põhjusel, et EMÕ tagab paremini lepingulise kohustuse siduvuse, võimaldades samal ajal ostjal efektiivselt lepingu lõpetada kauba olulise puuduse või lepingu kui terviku suhtes olulise kohustuse rikkumise korral.
* Vt regulatsiooni täpse kohaldamisala kohta varasemat Anni Prants artiklit Euroopa ühisest müügiõigusest.
Anni Prants,
jurist,
Tamme Otsmann Ruus Vabamets Advokaadibüroo
Avaldatud RUP.ee Profiblogis
