Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis teisipäeval avaldatud otsuse resolutsioonis, et tuleb rahuldada Kõpu, Juuru ja Tõstamaa vallavolikogu taotlused osaliselt ning tunnistada haldusreformi seaduse paragrahv 24 lõike 1 teise lause osa „kuid mitte rohkem kui 100 000 euro ulatuses“ põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks.
Ülejäänud osas jätta Kõpu, Juuru ja Tõstamaa vallavolikogu taotlused ning Abja, Emmaste, Haaslava, Illuka, Järvakandi, Kambja, Karksi, Kullamaa, Kõo, Käina, Leisi, Loksa, Luunja, Lüganuse, Mäetaguse, Nõo, Pala, Pöide, Pühalepa, Rakke, Tudulinna, Vaivara ja Ülenurme vallavolikogu taotlused rahuldamata.
Kohtusse pöördunud olid vaidlustatud haldusreformi seaduse §-d 3, 4 lõige 1, § 7 lõiked 4 ja 5, § 8, §-d 9-13, § 20 lõike 1 osas, milles ei nähta ette ühinemistoetust valitsuse algatatud haldusterritoriaalse korralduse muutmisel, § 24, § 28 punkt 2 ning valitsuse menetluse algatamata jätmise ja menetluse lõpetamise puhul HRS-s muude erandite kehtestamata jätmine lisaks § 9 lõigetes 2 ja 3 sisalduvatele.
Riigikohus tunnistas vaidlustatud sätetest põhiseadusvastaseks ja kehtetuks haldusreformi seaduse § 24 lõike 1, mis näeb ette, et valitsuse algatatud ühinemise kulude ülempiir on 100 000 eurot. Kuna haldusterritoriaalse korralduse muutmine on riigielu küsimus, nõuab põhiseadus, et sellega seotud kulud peab täies ulatuses kandma riik. Muus osas jättis riigikohus taotlused rahuldamata.
Kohus leidis, et põhiseadus lubab muuta omavalitsusüksuste piire, kui see ei toimu meelevaldselt ning kolleegiumi hinnangul haldusreformi seadus meelevaldsuse keeldu ei riku. Haldusterritoriaalse korralduse muutmine on ette nähtud seaduses, mis on korrakohaselt vastu võetud ja mille sätted on hoolimata keerukusest ka piisavalt mõistetavad.
Kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalse korralduse muutmise eesmärk on parandada omavalitsusüksuste võimekust osutada avalikke teenuseid ja selline eesmärk on põhiseadusega kooskõlas. Omavalitsusüksuste osutatavad teenused on seotud põhiõiguste ja –vabadustega, mille kaitsmine on riigivõimu kohustus.
Kohtu arvates aitab haldusreformi seadus nimetatud eesmärki saavutada, kuna eeldatavasti suudavad suuremad omavalitsusüksused neile pandud ülesandeid paremini täita kui väiksema elanike arvuga omavalitsusüksused. Seejuures on seadusandjal riigi territooriumi haldusjaotuse kehtestamisel suur otsustusruum ja kohtuvõim ei saa asuda seadusandja asemel valima, milliseid haldusterritoriaalse korralduse muutmise kriteeriume eelistada.
Kolleegium selgitas veel, et 5000 elaniku kriteerium ei ole ainus, mida haldusterritoriaalse korralduse muutmisel arvestada tuleb. Seadus võimaldab valitsusel jätta ka alla 5000 elanikuga omavalitsusüksus ühendamata, kui selleks on kaalukad põhjused.
Riigikohus tõdes, et haldusreformi seaduses ette nähtud tähtajad on küll lühikesed, kuid ei ole ebapiisavad selleks, et omavalitsusüksused saaksid teha ühinemise jaoks vajalikud toimingud ja otsustused, sealhulgas volikogude 2017. aasta valimistega seotud toimingud. Omavalitsusüksustel on võimalik esitada valitsuse algatatud ühinemise kohta põhjendatud arvamus, mis tagab neile põhiseaduses nõutud ärakuulamisõiguse.
Kuna haldusterritoriaalne reform toimub vahetult enne kohaliku omavalitsuse volikogude 2017. aasta valimisi, võib see tekitada põhiseaduslikke probleeme valijatele ja valitavatele, kuid nende õiguste kaitseks ei saa omavalitsusüksused riigikohtusse pöörduda.
Põhiseadusega ei ole vastuolus kolleegiumi arvates ka see, et omavalitsusüksusi koheldakse ühinemise rahastamisel erinevalt sõltuvalt sellest, kas ühinemise algatavad omavalitsusüksuste volikogud või vabariigi valitsus. Selliseks erinevaks kohtlemiseks on põhiseaduspärane põhjus – soodustada omavalitsusüksuste volikogusid ühinemist algatama.
