Selline olukord ei saa tekkida ka lapsendamisel, sest lapsendamine toob perekonnaseaduse (PKS) § 162 kohaselt üldiselt kaasa lapse ja tema endiste sugulaste sugulussuhete lõppemise.
Ka peresisesel lapsendamisel ei teki lapsel põlvnemissuhet rohkem kui kahe vanemaga, sest lapsendaja astub ühe (bioloogilise) vanema asemele.
Riigikohus leidis, et olukorras, mil isadust ei ole mõnel PKS §-s 84 sätestatud alusel kindlaks tehtud, kuid lapsel on juba kaks vanemat (sõltumata vanema soost), ei saa isaduse tuvastamise hagi pidada õiguslikult perspektiivikaks. Kohus peaks sellises olukorras kaaluma isaduse tuvastamise hagi menetlusse võtmata jätmist tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 371 lg 2 p 2 alusel. Isal puudub sel juhul ka alus nõuda endale lapse hooldusõigust (PKS § 123¹ lg 1).
Samuti selgitas Riigikohus, et lapsendamise kehtetuks tunnistamist (PKS §-d 166, 168 ja 169) tuleb käsitada erandina, sest lapse huvides on säilitada stabiilsus.
Lapsendamise kehtetuks tunnistamiseks ei piisa ainuüksi sellest, kui lapse bioloogiline vanem on valmis lapse eest hoolitsemise üle võtma ja vanema hooldusõiguse teostamine ei ole vastuolus lapse huvidega. Kohus peab hindama täiendavalt ka seda, kas lapsendamise kehtetuks tunnistamine on PKS § 169 lg 1 mõttes lapse kaalukates huvides.
Lapse kaalukaid huve tuleb hinnata igal üksikjuhtumil eraldi, arvestades igakülgselt kõiki asjaolusid ja tõendeid. Lapse kaalukaid huve ei saa põhjendada ainuüksi sellega, et praeguseks on avaldaja isadus tuvastatud ning teda kui lapse bioloogilist isa ei kaasatud lapsendamise menetlusse. Samuti ei saa olla aluseks ainuüksi asjaolu, et lapsendajate abielu on lahutatud või nende registreeritud kooselu on lõppenud.
Lapsendamise kehtetuks tunnistamine võib olla lapse kaalukates huvides mh olukorras, kus lapsendamise eesmärki PKS § 147 lg 1 mõttes ei ole ilmselgelt saavutatud. Näiteks juhul, kui vanema ja lapse suhet ei ole loodud ning objektiivsetest asjaoludest nähtub, et see ei teki ka tulevikus (sh näilik lapsendamine). Lapsendamise kehtetuks tunnistamise aluseks võib olla ka see, kui lapsendaja ja lapse suhte jätkumine kahjustab oluliselt ja püsivalt lapse huve (näiteks kui lapsendaja väärkohtleb last või käitub muul õigusvastasel viisil, sh juhul, kui ta kallutab ka last sellisele käitumisele) või kui last on vaja muu tõsise ähvardava ohu eest kaitsta.
Määruse annotatsioonid koos märksõnadega on leitavad siit.
