Finantsinspektsioon esitab veel mõned näited. Pank nõuab tarbijalt täiendavaid selgitusi maksetehingus kasutatud rahaliste vahendite päritolu kohta ja palub esitada selle päritolu tõendavad andmed ja/või dokumendid, põhjendades seda seadusest tuleneva kohustusega koguda täiendavat teavet, kui silma torkavad ebatavaliselt suured summad ja/või ebatavalised tehingumustrid. Või pank ütleb kliendiga sõlmitud arvelduskonto lepingu üles ning viimasel tekib rida küsimusi: millisel juhul on pangal õigus leping üles öelda, kuidas peaks pank oma otsust põhjendama ja kas kliendile tuleks anda võimalus uute hoolsusmeetmetega seotud regulatsioonide täitmiseks.
Äritegevust tuleb mõista
Ülaltoodud näidete puhul on pangad lähtunud „tunne oma klienti“-põhimõttest ja kohaldanud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest (edaspidi RahaPTS) tulenevaid hoolsusmeetmeid selle nõuetekohaseks järgimiseks. Hoolsuskohustuse ehk „tunne oma klienti“- põhimõtte on seadusandja pankadele seadnud põhjusel, et kliendisuhted oleksid võimalikult läbipaistvad.
Igal seaduse järgi tegutseval pangal on koostatud rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud riskide tuvastamiseks, hindamiseks ja analüüsimiseks riskihinnang, mille põhjal ta määrab kindlaks oma riskiisu, sh äritegevuse käigus pakutavate toodete ja teenuste mahu ning ulatuse. Seejuures on tal õigus valida, milliste isikutega ärisuhteid luua või vältida ning milliste puhul kohaldada tugevdatud hoolsusmeetmeid.
Teisisõnu otsustab pank ise, milliseid riske ta on nõus võtma ning vastavalt sellele rakendab hoolsusmeetmeid. Finantsinspektsioon seab oma järelevalvesubjektidele ootuse käituda seaduse järgi, kuid ei tee ega saagi teha nende eest otsuseid, kellega kliendisuhe sõlmida või kellega lõpetada.
Pankadele kehtivad kliendivaliku printsiibid ja hoolsusmeetmed on tavapärase ettevõtlusega võrreldes rangemad. Neil tuleb aru saada, miks klient soovib kontot avada just selles pangas ja missugune on kliendi profiil. Näiteks äriühingu puhul peab pank teadma selle tegevusala, vara päritolu, tehingumahte, partnereid. Kliendisuhte ajal tuleb samuti kliendi ärisuhtest, juhuti tehtavast tehingust või toimingust aru saada ning koguda piisavalt andmeid ja dokumente, et vajadusel hinnata, millisest allikast pärinevaid rahalisi vahendeid klient või tehingus osalev isik kasutab.
Ehkki hoolsusmeetmete ulatuse ja viisi valib iga pank ise, peab RahaPTS-i kohaselt klientide suhtes tehtav ärisuhte seire hõlmama vähemalt järgmist:
- ärisuhtes tehtud tehingute kontroll, tagamaks, et tehingud on kooskõlas kohustatud isiku teadmistega kliendist, tema tegevusest ja riskiprofiilist;
- hoolsusmeetmete kohaldamise käigus kogutud asjaomaste dokumentide, andmete või teabe regulaarne ajakohastamine;
- tehingus kasutatud vahendite allika ja päritolu tuvastamine.
RahaPTS sätestab ka, et rahapesu kahtluse korral peab pank kohaldama hoolsusmeetmeid, hoolimata ükskõik millisest seaduses nimetatud mööndusest, erandist või piirsummast. Tavapärasest kõrgema rahapesu riski korral tuleb rakendada hoolsusmeetmeid tugevdatud korras. Kui klient ei esita vajalikke dokumente või asjakohast teavet, võib pank keelduda tehingu tegemisest, piirata kliendi teenuse osutamist või ärisuhte aluseks oleva lepingu (näiteks arvelduskonto leping) erakorraliselt üles öelda.
Õigus täiendavale infole
Lisaks riigisisestele õigusnormidele järgivad pangad ka rahvusvahelisi standardeid. Üheks neiks on rahapesu ning terrorismi ja massihävitusrelvade leviku rahastamise vastu võitlemise rahvusvahelised standardid (edaspidi FATF-i soovitused), mis muu hulgas samuti selgitavad, milliseid hoolsusmeetmeid pankadel rakendada tuleb.
FATF-i soovituse nr 10 kohaselt tuleb pankadel rakendada näiteks järgmisi hoolsusmeetmeid:
- ärisuhte mõistmine ning vajadusel ärisuhte eesmärgi ja olemuse kohta teabe hankimine;
- ärisuhte ja selle jooksul tehtud tehingute pidev kontroll, tagamaks, et teostatud tehingud on kooskõlas kliendi, kliendi äritegevuse ja riskiprofiili kohta teada oleva informatsiooniga ning vajaduse korral kooskõlas ka informatsiooniga rahaliste vahendite päritolust.
Euroopa Pangandusjärelevalve suunised riskitegurite kohta (edaspidi EBA suunis) näevad äriühingutele (sh krediidiasutustele) ette kohustuse tuvastada riikide ja geograafiliste piirkondadega seotud riske, mis on seotud:
- jurisdiktsiooniga, kus on kliendi ja tegelikult kasu saava omaniku asukoht;
- jurisdiktsiooniga, mis on kliendi ja tegelikult kasu saava omaniku peamine tegevuskoht;
- jurisdiktsiooniga, millega kliendil ja tegelikult kasu saaval omanikul on olulisi isiklikke sidemeid.
Suunis sätestab, et äriühingud ei tohiks luua ärisuhet, kui nad ei suuda täita hoolsusmeetmeid; kui nad ei ole veendunud, et ärisuhte eesmärk ja olemus on seaduslik; või nad ei ole kindlad, et suudavad tõhusalt juhtida riski, et neid võidakse kasutada rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil. Kui selline ärisuhe on juba loodud, peaksid äriühingud selle lõpetama või peatama tehingud kuni ärisuhte lõpetamiseni vastavalt õiguskaitseasutuste juhistele (kui need on olemas). Finantsinspektsioon andis EBA suunised soovitusliku juhendina välja käesoleva aasta alguses.
Kokkuvõttes on pangad nii riigisisese õiguse kui ka rahvusvaheliste standardite järgi kohustatud mõistma ja seirama oma klientide ärisuhteid ja äritegevusi, samuti tehinguid ning tehingus kasutatud vahendite allikat ja päritolu. Eeltoodud normid annavad pankadele ühtlasi ka õiguse nõuda oma klientidelt täiendavat informatsiooni.
