Kas seda saab teha ilma teie osaluseta või tuleb teid kaasata ja saate nõuda üldplaneeringu täitmist? Kas üldplaneering annab teile võimaluse ise nõuda oma kodukohale kaitset? Või on maakorraldus avaliku võimu suva ja teile jääb üksnes võimalus valida parem vallavalitsus?
Üldplaneering on kogukondlik kokkulepe
Just selline küsimus tekkis ühes Eestimaa külas, kus inimese elamu asus keset avaliku kasutusega ala maalilise järve ääres. Tegemist oli parkmetsaga tiheasustusalal, mida kohalikud jalutamiseks ja tervisepordiks kasutasid ning ühtlasi ise korras hoidsid.
Omal ajal koguti üle 100 allkirja ja pöörduti valla poole, et ala hoida avalikus kasutuses ning nii otsustatigi maa sihtotstarbeks määrata sotsiaalmaa. Üldplaneeringusse pandi kirja, et metsad tiheasustusalal jäävad avalikuks kasutamiseks rekreatiivaladena. Inimene rajas oma kodu kooskõlla ümbrusega ja nii-öelda näoga avatud metsaparki.
Siis ühtäkki otsustas vald ühe naabriga kokku leppida, et see maa ei ole enam sotsiaalmaa ja määratakse teenindusmaaks naabri hoonele. Otsus tehti ilma kogukonda kaasamata. Dokumendile pandi külge juurdepääsu piirang. Korraldus vaidlustati halduskohtus, kuid nii esimese kui teise astme kohus leidis, et see asi isikut ei puuduta ja vaidlustamisõigus puudub.
Kohtupraktika kodukoha maakorralduses kaasarääkimisel vajab selgust
Kohtupraktikas on kohtud varasemalt nn Sanatooriumi pargi pansionaadikaasuses leidnud, et üldplaneering on kohaliku kogukonna kokkulepe ja sellest tulenevad otse isikule nõudeõigused. Esimese astme kohus seda ka möönis – kaebajal on põhimõtteliselt õigus, et üldplaneering tekitab talle õigusi. Teises astmes leidis kohus aga, et puudub kohtupraktika, mille kohaselt on isikul õigus nõuda haldusaktide vastavust üldplaneeringule ja soovitas kohtu asemel maavanemat.
Kodukoht on üks ühiskondlikke põhiväärtuseid, mida tuleb kaitsta
TRINITI advokaadina arvan, et õigus oma kodukoha küsimustes kaasa rääkida ja nõuda selle arendamise säästlikkust, on üks põhiõiguseid. See võib olla ambitsioonikas arvamus, kuid usun sellise õigusliku tee olemasollu, eriti kui maakasutus muutub kogukondlikust eratulunduslikuks ehk vastassuunaliseks.
Tegemist on põhiõiguslikult julge küsimusega, sest õigus privaatsusele ja peavarjule inimõigustena seda üldiselt ei sisalda. Küll saab selle välja arendada keskkonnaõiguse põhimõtetest ning lihtsast sellest, et avalikult lubatust, sealhulgas üldplaneeringust tuleb kinni pidada.
Kogukondlikud väärtused ja oma kodukoha näiteks üldplaneeringu kaudu sidumine kohaliku elukeskkonnaga on minu arvates kaitsmist väärt hüved. Alles hiljuti sattusin lugema uudist selle kohta, et ühes Itaalia külakandis elab rohkem kui 300 üle saja aasta vanust inimest ning et selle üks põhjuseid on kogukondlikult tihe läbikäimine.
Lõpetan Juhan Viidingu lainel pealkirja jätkates: „Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks. Ilma kodutundeta me jääme kodutuks.“
