Otsuse asjaolude kohaselt jättis süüdistatav oma 2005. ja 2006. aasta maksudeklaratsioonis maksuametile kajastamata vastavalt 2005. aastal korteriomandi müügist laekunud 100 000 krooni ja 2006. aastal korteriomandi müügist laekunud 1 200 000 krooni. Pärast seda, kui maksuamet oli üksikjuhtumit kontrollinud, esitas süüdistatav 16.03.2009 parandatud tuludeklaratsioonid, milles ta näitas korterimüügist saadud tuluna vastavalt 86 306 krooni (2005) ja 912 507 krooni (2006). Süüdistatav esitas 16.06.2009 uue parandusdeklaratsiooni, milles jättis 2006. aasta korterimüügi tulemusena saadud tulu deklareerimata.
Maakohus mõistis süüdistatava süüdi maksukorralduse seaduse (MKS) § 1531 alusel, märkides, et süüdistatav oli 16.06.2009 esitanud valeandmeid, kui jättis korteri müügist saadud tulu deklareerimata. Süüdistatav viitas esmalt, et tegelikkuses oli väärtegu toime pandud sellega, et ta esitas esialgsetes deklaratsioonides ebaõigeid andmeid, seega oli väärtegu tema hinnangul 2011. aastaks juba aegunud. Riigikohus lükkas selle väite tagasi ja kinnitas, et MKSi § 1531 saab realiseerida ka parandusdeklaratsiooni esitamisega.
MKSi § 153 kui teodelikt
MKSi § 153 kohaselt on maksuhaldurile andmete esitamata jätmine või valeandmete esitamine või kinnipidamiskohustuse rikkumine väärteona karistatav juhul, kui selle tulemusel on tasumisele kuuluv maksusumma väiksem kui maksuseaduse alusel tasumisele kuuluv summa või kui tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluv summa on suurem kui seaduse kohaselt tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluv summa.
Kommenteeritava lahendiga on kolleegium kinnitanud, et tegemist on teodeliktiga, st koosseis on realiseeritud ükskõik millise deklaratsiooni esitamisega, olgu see siis algne või parandusdeklaratsioon. Koosseis on teodelikt, st see pannakse toime ainult konkreetse teo – valeandmete esitamise – tegemisega deklaratsioonis.
Kohus selgitas kõnealust asjaolu just seetõttu, et ilmselt tekitas segadust MKSi § 1531 sõnastus, mis viitas veel sellele, et valeandmete esitamise tulemusena peab tagastatav, hüvitatav või tasaarvestatav summa olema suurem kui summa, mis kuuluks tagastamisele seaduse alusel. Nimelt võimaldanuks tõlgendus käsitleda koosseisu tagajärjedeliktina, mille puhul peab teoga kaasnema ka tagajärg. Sel juhul tuleks peale valeandmete esitamise tuvastada, et valeandmete esitamise tulemusena oli hüvitatav, tagastatav või tasaarvestatav summa lubatust suurem. Selline loogika vastanuks kelmuse üldkoosseisule karistusseadustiku § 209 sõnastuses: ebaõigete andmete esitamisega peab olema põhjustatud kahju.
Kolleegiumi põhjenduste kohaselt tähendab eelnimetatud tunnus vaid seda, et karistatav on üksnes selliste valeandmete esitamine (või esitamata jätmine), mille alusel on arvutatav tasumisele kuuluv maksusumma väiksem kui maksuseaduse alusel tasumisele kuuluv summa või mille alusel arvutatav tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluv summa on suurem kui seaduse kohaselt tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluv summa.
MKSi § 153 lõpuleviimine
Eelneva tõlgenduse kohaselt saab MKSi § 1531 nimetatud väärteo toime panna kas valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni maksuhaldurile esitamisega või esitamata jätmisega. See hõlmab kolleegiumi juhise alusel ka parandusdeklaratsioonis valeandmete esitamist. Väärtegu on lõpule viidud juba koosseisus kirjeldatud valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni (olgu see siis algne või parandusdeklaratsioon) maksuhaldurile esitamisega või selle tähtajaks esitamata jätmisega. Seejuures loetakse väärteo toimepanemise ajaks hetke, mil esitati deklaratsioon, millega avaldati valeandmeid või milles jäeti andmed avaldamata.
Seega, kui isik esitab parandusdeklaratsioonis ebaõigeid andmeid, tähendab see ebaõigeid andmeid sisaldava parandusdeklaratsiooni esitamist. Kui aga isik avastab, et on jätnud oma algses deklaratsioonis olulised andmed avaldamata või esitanud otseselt ebaõigeid andmeid, ei vabasta parandusdeklaratsiooni esitamine teda enam võimalikust väärteovastutusest. Kolleegium ütles eelneva argumentatsiooni pinnalt selgelt, et on maakohtu seisukoht, nagu välistaks pärast maksudeklaratsiooni esitamise tähtaega õigeid andmeid sisaldava parandusdeklaratsiooni esitamine iseenesest MKSi §-st 1531 tuleneva vastutuse algses deklaratsioonis valeandmete esitamise eest. Järelikult ei olnud süütegu aegunud.
Iseenesest on selline seisukoht vastavuses formaalse teodelikti olemusega, küll aga tekitab kummalise olukorra, kus isik on tõepoolest esitanud ekslikult ebaõigeid andmeid ja soovib hiljem oma eksimust parandada. Ta võib sellisel juhul tugineda kas tahtluse puudumisele või eksimusele, aga riski sattuda väärteomenetluses menetlusaluseks isikuks (kes peab oma eksimust tõendama) see kuidagiviisi ei vähenda.
Kokkuvõttes näikse Riigikohus soovitavat omamoodi äraspidist loogikat: eksimust märgates on mõistlikum deklareerida esitamata jäänud tšekk pigem järgmise maksustamisperioodi deklaratsioonis (kandes nii intressiriski) kui esitada kohe parandusdeklaratsioon. Sellega väldib maksumaksja juba aegunud rikkumise elluäratamist ja võimalikku karistust.
