Esmalt tuleb rõhutada, et pretensiooni esitamise õigus juhul, kui asjal ilmnevad puudused, on seadusest tulenev õigus. Garantii andmine müüja poolt on aga vabatahtlik, st müüja võib anda oma toodetele garantii, ent tal pole otsest kohustust seda teha.

Pretensioon seoses asjal ilmnenud puudustega

Pretensiooni esitamise õigus tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) paragrahvist 218. Antud paragrahv sätestab eeldused, mille esinemise korral vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse ehk puudustega asja müümise eest. Üldpõhimõtte kohaselt vastutab müüja põhimõtteliselt igasuguse müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis müüdud asjal on selle ostjale üleandmisel. Oluline on mainida, et lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise korral on tegemist selles mõttes erandliku juhtumiga, et seadus näeb sellisel juhul ette müüja kõrgendatud vastutuse, mis ei lange ära ka rikkumise korral, mille põhjustas vääramatu jõud. Siiski pole müüja vastutus eelkirjeldatud olukorras päris absoluutne.

Vastutus antud sätte alusel võib sõltuda ka erikokkuleppest VÕS § 218 lg-s 1 sätestatud vastutusstandardi osas. Näiteks lepitakse poolte vahel kokku, et müüja ei vastuta varjatud puuduste eest, millest müüja pole teadlik või lepitakse kokku müüja vastutus üksnes süülise käitumise korral (müüja hooletu või tahtlik tegevus, mille tagajärjeks on puudustega asja üleandmine). Sellist kokkulepet pole siiski võimalik sõlmida tarbijalemüügi korral. Tarbijalemüügi korral kehtib seaduses sätestatu ja sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

Müüja ei vastuta puudustega asja üleandmise eest aga sellisel juhul, kui ostja teadis või pidi teadma vastavatest asjal esinevatest puudustest. Selle asjaolu tõendamine on müüja kohustus. Parim viis sellises olukorras, kus müüakse puudustega asi, on müügilepingus konkreetselt sätestada asjal esinevad puudused. Vastasel juhul on müüjal oma tõendamiskohustust äärmiselt keeruline täita.
Müüja vabaneb vastutusest ka siis, kui ostja ei teata asja lepingutingimustele mittevastavusest (puudustest) õigeaegselt. Kutse- või majandustegevuses tegutsev isik peab puudustest teada andma mõistliku aja jooksul alates puudustest teadasaamisest või kui ta pidanuks nendest puudustest teada saama. Tarbijalemüügi korral peab tarbija teatama puudustest kahe kuu jooksul pärast puudustest teadasaamist.

Tarbijalemüügi korral on müüja vastutus puuduste eest piiratud 2 aastaga alates asja üleandmisest. Kui puudus ilmneb 6 kuu jooksul alates üleandmisest, siis eeldatakse, et puudus eksisteeris juba asja üleandmise hetkel, st müüja peab tõestama, et see ei olnud nii.

Pretensiooni esitamisega seoses asjal ilmnenud puudustega on ostjal õigus nõuda asja parandamist või asendamist. Kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul, siis võib ostja müügilepingust taganeda.

Garantii

Majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Vastav kohustus on vastavalt lepingule üldjuhul, kas kindla rahasumma maksmine või lubadus asi parandada või asendada garantiijuhtumi korral. Mingi asja müügilepingu puhul on garantii (müügigarantii) sisuks enamasti ikkagi asja tasuta parandamise või asendamise kohustus. Kokkuvõttes võib öelda, et müügigarantii sisuks on asja tootja, valmistaja või müüja vabatahtlikult võetud kohustus tagada asja teatud omadused kokkulepitud ajaperioodi (garantiiperiood) jooksul. Garantiiperioodi kestuse saab määrata garantiiandja ise. Garantii andmine loob kindlasti usaldusväärsema mulje ostja jaoks ja seda eriti põhjusel, et tal on lihtsam maksma panna oma nõue asja puudustega seoses. Seda muidugi juhul, kui tekkinud või ilmnenud puudus kuulub garantiitingimuste kohaselt garantii alla (garantiijuhtum). Garantii puhul on nõude maksmapanek lihtsam seetõttu, et garantiist tulenevad õigused on sõltumatud müügilepingust (millega seoses garantiileping sõlmiti) või seadusest tulenevast müüja vastutuse olemasolust või sellest, kas seadus või müügileping garantiis ettenähtud õigusi ette näeb või ei. Garantiisuhe on täiesti eraldiseisev õiguslik suhe ja garantiijuhtumi korral tuleb lähtuda garantiitingimustest. Müügigarantii mõte on panna ostja seaduses sätestatust soodsamasse seisu, seega ei saa garantiitingimused panna ostjale peale täiendavaid kohustusi ega kitsendada õigusi.